Nüüdseks on mitmed uuringud näidanud, et regulaarne päevikupidamine aitab leevendada astmanähtusid, ärevust, liigesevalusid ja emotsionaalset stressi ja aitab seeläbi tõsta ka organismi vastupanuvõimet haigustele. Eriti suur abi on päevikust depressiooninähtude leevendamisel. Lisaks kirjutamise iseenesest rahustavale mõjule aitab päevik pidada arvet tõusude ja mõõnade üle, annab kõrvaltpilgu oma reaktsioonidele ja on sinu oma käega kirjutatud tõend selle kohta, et elu on alati pidevas muutumises.

Loe edasi...

Kirjutamist võiks proovida alustuseks samadel põhjustel nagu lugemist – iseenda avastamiseks ja meelelahutuseks. Erinevaid eneseavastuslikke ja vaimu virgutavaid kirjutusharjutusi on ju palju. Näiteks “hommikused leheküljed” ehk esimeste ärkamisjärgsete mõtete järjepidev ülestähendamine. Päeva jooksul kogunenud mõtete ja emotsioonide väljakirjutamine õhtuti. Väga puhastava mõjuga on täiesti ausate kirjade kirjutamine inimestele, kellega on suhted keerulised, aga – neid kirju ei tohiks ära saata!

Loe edasi...

Vana-Roomas oli kombeks kuulata ettelugejat õhtusöökide taustaks, see pidi ergutama sööjate fantaasiat ja andma neile einest mitmekülgsema naudingu. Ettelugemine oli tavaline praktika keskaegsetes kloostrites ning kunagi eeldasid ka kirjanikud, et suur osa lugejatest pigem kuuleb nende tekste ettelugemisel, mitte ei loe neid ise ja kirjutasid seega oma tekstid üles neid ise samal ajal valjult ette lugedes. 

Loe edasi...

Ilukirjanduse või luule lugemine kutsub esile tundeid, emotsioone ning ka mõtteid ja pilte. Suurem osa inimesi tavaliselt ei oska lugemisel tekkinud tunnetele piisavalt palju tähelepanu osutada. Kui aga õppida neid tundeid tähele panema ja analüüsima, võime avastada palju uut – näiteks iseenda ja oma suhete kohta, oma suhtumiste kohta töösse, kodusse, seksi, lastesse, vanematesse, vananemisse, surma või religiooni. See, mida tunneme erinevate lugude suhtes, peegeldab üsna täpselt ka meie suhtumist kõigesse muusse, eriti iseendasse.

Loe edasi...

Lennureisil õpetatakse enne õhkutõusmist, et hapnikumask tuleb ohu korral kõigepealt panna ette iseendale ja alles seejärel kellelegi teisele. Usutavasti rõhutatakse seda just emadele mõeldes. Sest et ema võib muidu instinktiivselt toimida vastupidi, tahta esmalt panna hapnikumaski ette oma lapsele. Emadusega kaasnevat empaatia avardumist on kirjeldanud tabavalt ka Leelo Tungal:„Enne, kui sain emaks, ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.“

Loe edasi...