MARET 

Eheduse-luuletus 

Sooja tuule käes võrkkiiges
tunnen end üliloomulikult
kui mul on käes hea raamat,
mis jookseb ise.

Ja mina jooksen järgi
ja mul on huvitav.
See, kuidas kassid kõikjal magavad,
on ka loomulik.
Ja see, kuidas puit luitub.

Lõpuluuletus

Ära tiiruta surnud punkti ümber
Tantsi see punkt komaks
Vea laiali tint oma sädeleva särgiga
tantsi ja tammu, veere ja rulli, vähkre ja võdista
Keset kulunud sõnadest lõiku on üks uus.
Nagu maasikas või kumkvaat
yuzu või bergamot

KAI

Öö ja teised naised

Ta ei olnud otseselt kaunis,
See eelviimane nõid
Natuke sammalt, savi ja liivatolmu
Silmavaade oli teravam, seda küll
Ja naerdes välkusid hambad

See teine oli erinev
Oli meeldiv ja lõbus ja lahke
Lõhnas oli alati arbuusi ja mandleid.
Tema kohta öeldi, et
maja, mees ja vist laps

Surmale vaatasid nad ühtemoodi
Ehituspoes nähti, et mõlemad naeruväärsed
Liikluses oldi järjekordsed lollid,
kellele poleks tohtinud lube anda
Kohtudes vaadati ikkagi üle –
silmad rinnad ja tagumik

Lõpujorin

Mulgimurusest varvaste murdest
Anu Raua juurde ja tagasi
Rabajärvele astudes tagasi
Sinu mustuse kuuri ja marjapõõsaste varju
Soodesse puukuuride vahel
Märgita kvaliteet, mis kutsugu sind tagasi
Sest maha jäid su tass teepuru ja kaasa kellegi pastakas

PILLE

Hommikunaine siseneb malbelt
heledais kergeid rõivastes
valmistab rõõmuga hommikueine
Hommikunaine on soojendavalt turvaline
kui kindla vooluga tasandikel voolav jõgi

Öönaine saabub tuisates tuppa,
paljastab ennast kui soovib
tujud iga ilmaga muutlikud,
`Tee mulle kohvi, eks proovi´
öönaisega on pööraselt põnev
kui kiirete pööretega mäestikujõel

…

´Sulle ju meeldivad mõlemad?´

Olen nagu olen – vabandamata
paljad varbad murul, juuksed sassis
loomulikult kurb, loomulikult rõõmus
tunded on ehedad, ei pea peitma – kui ei kahjusta
ei pane end karpi
ega lase teistelgi panna
mõtted võivad tulla ja minna
võib uskuda või mitte…

KATRIN

hommikunaine & koidunaine
leiavad end alatasa liiga kallitest taksodest
& esimestest bussidest
uimaselt hiilimas tagasi telki
nad on naiselikkuse peegeldus –
kontsad yle õla visatud
kleit nõretab higist & hommikusest kastest
keha on habras kuid prink
neile meeldib see põskedele voolavate silmade tunne
nad on ikkagi naised.

päevanaine
veedab esimese poole oma olemusest veetlevas poolunes
ta tajub metsade kutset oma nahal & ninasõõrmetes
kuid liigub ikka instinktiivselt linna poole
tal on seal vähem kaotada kui metsas
& nii ta istubki äsja ärganuna yhistranspordisse
& laseb end viia oma saatusele vastu
kohta
kus tuleb maksta peldikute eest
aga ta naudib seda
ta on ikkagi naine
õhtunaine & videvikunaine
joovad yhiselt baarides teed
neile ei paku odav vein piisavat joovastust
nii et kõik mis jäänud on
on naudelda yksteise olemasolust
need naised suudlevad sihikindlalt & kaunilt
syytundeta viskuvad yksteise embusesse
kogu maailm peab teadma nende lõpmatust armuloost
need naised õrnutsevad vaid viivuks
kuni lahkub päikse julgustav pilk
& nad kaovad naudingust pimestatuna silmapiiri taha
nad on ikkagi naised

öönaine
korjab kylmalt kivipõrandalt õhtu & videviku jäetud räbalad
ehib end õhtu vihmaga
& videviku puutumatu säraga
öönaine
valitseb armatsemise maailma
tema keha kiheleb teise keha järele
& nii ta lendlebki
eesmärgita pehmete paekivide kohal
kihistades yksinda naerda
ta on alati õnnetult õnnelik
ta on ikkagi naine.

Kunstiteos: Jüri Arrak “Ärkav Veenus”
Lähemalt loe 2024. aasta loovuslaagri kohta siit.