“Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, mil siin kirjeldatud sündmused aset leidsid.”
Ja uuesti – “aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, mil siin kirjeldatud sündmused aset leidsid.”
Ja võimalik, et ka kolmandat korda. Ja neljandat, enne kui lõpuks järgmise lauseni suudad liikuda. 

See on Eduard Bornhöhe “Tasuja” avalause, ja me põhikoolis pinginaabriga jagasime meeleheidet selle üle, kui keeruline sellest esimesest lausest edasi on liikuda. Et iga kord kui mõtled, et olgu, nüüd hakkan “Tasujat” lugema, siis loed jälle seda lauset ja jooksed kokku. Sest et – see lause tundus nagu taak. Kuuenda klassi lapsele vähemalt. Et keegi sunnib mind pedagoogilisel toonil vaatama sinna aastasadade kuristikku. Mida ma ei taha. Tänasel päeval jätaksin vist esimese lause lihtsalt kõrvale ja annaksin võimaluse järgmisele lausele. Ja nagu me teame, siis “Tasuja” on tegelikult päris hea action-raamat, mis pärast seda esimest lehekülge läks üsna hoogsalt käima. Eriti tore oli muidugi see, et seda lapsena lugedes ei olnud mingit probleemi uskuda, et tegemist on realistliku ajalookirjeldusega. Aga mitte sellest ma ei taha praegu rääkida.

Ma tahan hoopis rääkida raamatute algustest, eriti siis proosakirjanduse, eriti romaanide puhul. Hakkasin romaanide alguste mõju rohkem teadvustama pärast üht väljamaist loovkirjutamise kursust, kus kursuse juhendaja ütles meile, et tehke, mis te teete, aga ärge alustage raamatut ilmastikukirjeldusega. Olin temaga täiesti nõus, aga ühtlasi olen aru saanud, et paljud ei ole tema kursusele veel jõudnud. Sest lugusid, mille avanguks on ilmastiku- või maastikukirjeldus on maailmas küll ja veel, küll ja veel.

Kõik oleneb muidugi stiilist, kuidas vaadet kirjeldatakse. Aga siiski on see…mitte libe tee, aga tihti tüütu. Et tahaks juba sellest tseremoniaalsest avangust mööda saada. Nagu ütles hiljuti üks mu kirjanikust sõbranna, et kui kirjutad tõelist eesti romaani, ei tohi unustada aeg-ajalt rõhutada, kuidas räästad tilkusid ja õhtupäike kuldas seda teist ja kolmandat. Ehk isegi kohe raamatu alguses. Sest noh. Saate aru küll.
Muidugi on autoreid, kes on suurepärased maastiku- ja looduse kirjeldajad, aga neid ei ole palju. Olgu.

Aga mis siis on hea? Eks see ole muidugi igaühe jaoks erinev (nii on diplomaatiline öelda ka, eksole). Aga otsisin välja üheksa raamatu algused, mis mind väga hästi käivitasid ja mille kutsel terve raamatu läbi lugesin. Sest raamatu avaread on siiski kutse, see on isegi omamoodi pick-up-line, kui soovite. Ja see peab olema veenev. Kaasahaarav. Andma natukenegi aimu sellest, kellega ma nüüd räägin. Kellega ma kaasa lähen. Et siis – siin nad on – üheksa häält, kelle kutsele ma otsekohe järgnesin ja ei ole seda kunagi kahetsenud.

1
“Kedagi ei saa üles kirjutada ega maha kriipsutada. Se ei toimi. Ehkki mu õde sureb, elab ta edasi, kirikuõpetaja tegi raamatusse tema nime juurde risti ja Maria Stina asub nüüd surnute poolel, aga need on vaid kriipsud, ristid ja tähed. Ükski suletõmme ei ole inimene.”  

Ingeborg Arvola, “Nuga tulle”
tlk Riina Hanso

2
“Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk vari, millest nad puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda.”

John Fowles, “Maag”
tlk Henno Rajandi 

3
“See oli kummaliselt lämbe suvi, toosama suvi, mil Rosenbergid saadeti elektritoolile, ja ma ei saanud aru, mida ma New Yorgis õieti teen.”

Sylvia Plath “Klaaskuppel”
tlk Inna Kustavus

4
“Mul on veel alles poisi väike iseäralik sedel. Sellel on vaid neli sõna: “Hingan oma näo esile.”
Kas palve?”

Per Olov Enquist “Allatõugatud ingel”
tlk Mati Sirkel

5
“Alustada tuleks võist.
Võib olla, et igas elus, igal inimesel on mõni mälupilt, mis aja jooksul muutub suuremaks, muutub sügavamaks ja mida rohkem aega edasi läheb, seda elavamaks ja tähenduslikumaks see pilt muutub. 

Ühel minu suurtest ja tähendusrikastest elavatest piltidest on lihtne allkiri: VÕI.”

Viivi Luik, Hedi Rosma “Ma olen raamat”

6
”On hommik. Selleks korraks on öö läbi. On halbade uudiste aeg. Minu jaoks on halvad uudised nagu hiigelsuur lind, kaarnatiibadega, ja mu neljanda klassi kooliõpetaja nägu: napp juuksekrunn, viletsad hambad, kulm kortsus ja huuled kipras, heljub pimeduse hõlma all üle maailma, kandes rõõmuga kurje sõnumeid, kaasas korv mädamunadega, ja ta teab täpselt, kuhu need pillata, kui päike tõuseb. Minu peale, näiteks.”

Margaret Atwood “Ebakõlad”
tlk Eva Velsker

7
”See on virgumine.
Nagu vajutaks lülitit ja tuba täitub valgusega.
Niipea kui ärkan, olen süüdatud, ergas, elektrit täis, pea ja keha ideaalses töökorras, olen kuueaastane ja olen geenius, see on esimene mõte hommikul. 

Minu aju täidab maailma ja maailm täidab minu aju,

ma kontrollin ja valitsen sellest iga viimsetki osa.”

Nancy Huston “Murrangujooned”
tlk Triinu Tamm

8
“Nüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda, ja temast ma tahangi jutustada. Mulle tundub see lugu peaaegu muinasjutuna ja natuke ka tondiloona, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea peale minu ja Joonatani keegi.”

Astrid Lindgren “Vennad Lõvisüdamed”
tlk Vladimir Beekman

9
”Rääkige temaga.
Lugupeetud kohtunik, 1972. aasta talvel läksime R.-iga lahku – või õigemini peaks ütlema, et tema läks minust lahku. Tema põhjendused olid ebamäärased, kuid nende iva oli selline, et tal on salajane mina, argpükslik, põlastusväärne mina, mida ta ei saa mulle eales näidata, ja et ta peab minema ära nagu haige loom, kuni ta suudab seda mina parandada ja viia tasemeni, mis tema hinnangul seltskonda väärib.”

Nicole Krauss “Suur koda”
tlk Kaisa Kaer

Mine nüüd raamaturiiuli juurde ja otsi välja oma lemmikalgused. Kui sa juba poole lugemise pealt seda tegema ei läinud.
Tsau!