ALGUSE VALGUS 

Mõni kuu enne seda, kui sind ootama jäin,
nägin sind unes.

Ma nägin unes, et mul oli väike tüdruk, lõpuks ometi,
minu oma väike tüdruk. 

Elu, ma mõtlesin,
elu on lõpuks meid üles leidnud.

Elu on meid märganud.
Nüüd see lainetab meist läbi. 

Me oleme alguses,
meie olemegi algus.

Mina, ja mu väike tüdruk
ja ma näen, nüüd ma juba näen selgelt,
kuidas me koos seal seisame,
selles uues alguses – sina ja mina. 

Ma juba praegu hoian sind
ma jään sind hoidma
oma südame ligi
nüüd ja alati
nii et terve maailm näeb,
et see tüdruk, see väike tüdruk on hoitud
ja maailm vaatab ja imestab,
et mida kõike me koos teeme –

kuidas me laulame samal tämbril,
vanu laule ja uusi laule,
mis on nii värsked, et neid tuleb
alles maailmaga harjutada,
kuidas me heegeldame koos kardinaid
ja kõnnime vee peal,
kuidas me istutame maja ümber roosiheki
ja selle varjus
pošeerime täiuslikke mune,
kuidas me istume tuulisel rannal
ja joome teokarpidest raudrohuteed
ja naerame, sest me oleme vabad, 

ja ma õpetan sulle üht-teist selle kohta,
kuidas aega pöörata
ja kaduvikult nõu küsida
ja sina õpetad mulle olevikku,
sest seda ma veel ei oska,
seda enne sind mul pole olnud. 

Ja mitte kunagi ei ütle ma sulle
et sa pead tegema seda või teist
et sinu mõtted pole midagi väärt
et pole midagi uut siin päikese all.

Ma ei ütle sulle, et ära laula seda laulu
või et ära katsu seda puud,
ma tahan, et sa kogeksid maailma
kõigis tema maitsetes ja värvides. 

Ja kui sinust saab kord naine,
siis on su iseloom tugev nagu eebenipuu,
teadmised tihedad nagu veri,
vaist hele ja puhas nagu esimene lumi
ja sellest vaid õige pisut tumedam
on sinu vari. 

Sina saad, sina saad paremaks
kui ükskõik kes teine
meie soost on olnud

Sina saad, sina saad paremaks.
Sina saad iseendaks.

Lavastusest  “Elajannad” (Koldits/Rajandi), teksti autor Berit Kaschan