Biblionaut kasvatab elurõõmu, avardab loovust ja toetab sinu vaimset tervist kirjutamise ja lugemise kaudu.

Menüü

Et kuuldav vorm
on sõna surm
nii öeldakse. 

Ma arvan et
vast alles siis
ta ärkab elule.

 

Emily Dickinson,
tõlkinud Doris Kareva

 

Ettelugemine seostub tänapäeval esmajoones lastele lugemisega, mõnel juhul ka luuleõhtutega. Eestis tähistatakse rahvusvahelist ettelugemise päeva 1994. aastast alates samuti Lastekirjanduse Keskuse eestvedamisel.  Lastele lugemine on mõistagi ülimalt oluline tegevus, seda märkas teiste hulgas ka Albert Einstein, kes soovitas, et “[k]ui te soovite, et teie lapsed oleksid intelligentsed, lugege neile muinasjutte. Kui te soovite, et nad oleksid veelgi intelligentsemad – lugege neile veel rohkem muinasjutte.” Luuleõhtute kohta ta kahjuks arvamust ei avaldanud. 

Une- ja muude juttude kuulamine on õnnis tegevus, aga üldjuhul kuigi kaua see rikkumatu aeg inimese elus ei kesta. Hiljemalt koolis tuleb astuda ise ettelugeja rolli ja sellest võib saada eduelamuse, aga mõnel juhul ka ärevushäire. Pingesituatsioonis tähtede ette veerimine ei tee kellestki paremat lugejat, küll aga võib lugemisjulgust ja enesekindlust oluliselt kasvatada toetava kuulaja kohalolu. Kui peaks juhtuma, et õpetaja tõesti seda toetust ei paku, siis pingevaba ettelugemist saab laps tänapäeval harjutada selleks treenitud lugemiskoertele ette lugedes. Ning päris kindlasti on mõistev ja hinnangutevaba auditoorium ka kodused kassid, koerad, hamstrid kanaarilinnud, puud, põõsad, mänguasjad, mööbliesemed või isegi perekond. Ja kui peaks juhtuma, et ettelugemine väga meeldima hakkab, võib kaaluda seda võimaliku karjäärirajana ja tuua see tänuväärt amet tööturule tagasi. 

Ettelugeja amet kadus ära koos kirjaoskuse laiema levikuga, ent ajal, mil kirjaoskajaid oli rahva hulgas veel vähe, olid ettelugemised tavalised – nii avalikus ruumis kui ka kodudes. 

Juba iidses Mesopotaamias oli kirjaoskus elitaarsuse tunnus – suurem osa rahvast oli kirjaoskamatu ja kirjutaja-ettelugeja ametit omandama pääsesid vaid valitud. Kirjutajad tegutsesid tavaliselt õukondade juures ja tööd oli neil palju: nad saatsid sõnumeid, andsid edasi uudiseid ja kuninga käske, panid kirja seadusi, astronoomilisi andmeid ja kalendreid, tegelesid arvepidamisega, panid kirja meditsiinilisi diagnoose ja ravimeid, tähendasid üles sõjakroonikaid, sõlmisid lepinguid, säilitasid ja kirjutasid ümber pühasid tekste ja lugesid rahvale “Gilgameši” eepost ette. Üsna tavaline oli ka see, et erinevad erialaspetsialistid nagu arhitektid, kaupmehed, astronoomid ja mõnikord ka preestrid palusid kirjutajatel endile tekste ette lugeda – tavaliselt ikka tasu eest. 

Vana-Roomas oli kombeks kuulata ettelugejat õhtusöökide taustaks, see pidi ergutama sööjate fantaasiat ja andma neile einest veel mitmekülgsema naudingu. Ettelugemine oli tavaline praktika ka keskaegsetes kloostrites ning kunagi eeldasid ka kirjanikud, et suur osa lugejatest pigem kuuleb nende tekste ettelugemisel, mitte ei loe neid ise ja kirjutasid seega oma tekstid üles neid ise samal ajal valjult ette lugedes. 

Suurema osa inimkonna ajaloost on lugemine tähendanud rääkimist, retsiteerimist ja ettelugemist. Ka piibli esimesed keeled – heebrea ja aramea, ei tee vahet verbidel „lugema“ ja „rääkima“.

 Jumalate poole pöörduti alati suusõnaliselt – tihti ka keha kaasastes, põlvitades või retsiteerimise taustaks keha õõtsutades, teksti füüsiliselt läbi elades. Samal moel on arvatud toimivat nii õnnistusi kui needusi – tuli valida õige aeg, koht ja ütlemise viis, mil neid maha lugeda, alles siis ärkas sõna ellu ja sai oma eesmärgi täita. Kirjutamise vajadus kasvas välja kaubahulkade loendamise ja suusõnaliste kokkulepete ülestähendamise ja kinnitamise vajadusest. Erapooletud tunnistajad, keda lepingute sõlmimisel kasutati, osutusid hiljem siiski tihti ebausaldusväärseks ja tekkis vajadus inimloomusest kindlamate infokandjate järele. 

Mõtteviis, mille järgi välja öeldud sõnad on elus ja kirjapandud sõnad elutud, püsis aga sellegipoolest veel pikka aega pärast kirja tekkimist. Ja ehk pole see tunnetus senini päriselt kadunud. 

 

See kahtlane omaette lugemine

Oleme harjunud, et inimene, kes on juba lugema õppinud, loebki vaikselt ja omaette. Millal aga see tava alguse sai, selle üle vaidlevad kultuuriloolased tänini. 

Levinud on arusaam, et kuni hiliskeskajani suutis suurem osa inimestest lugeda tekste ainult valju häälega. Vaikselt lugemist peeti erandiks ja ühtlasi erakordse kognitiivse võimekuse märgiks.
Oluline faktor lugemise vaikseks muutumise juures oli sõnavahede tekkimine – kuni tekst oli kirjutatud ilma sõnavahede ja kirjavahemärkideta, aitas tõesti valjuhäälne lugemine seda selgemaks muuta.
Kui aga Iiri mungad seitsmendal sajandil ladina keelt tõlkima asusid, märkisid nad ära sõnavahed, et sõnu paremini eristada ja see võte sai Lääne-Euroopas vaikselt lugemise tõusutrendi eelduseks. 

Siiski, üksikuid ärksamaid päid, kes vaikselt lugeda suutsid, olevat meie hulgas olnud juba varem.
Näiteks teatakse rääkida, et kord luges keiser Aleksander Suur (356 – 323 eKr) lahinguväljal oma emalt saadud kirja sõdurite suureks pettumuseks vaikselt läbi. Päris esimene teadaolev Lääne-Euroopa inimene, kes vaikselt lugeda suutis, on paljude arvates aga Püha Ambrosius (338–397 eKr). Selle väite kinnituseks tuuakse tihti stseeni  Aurelius Augustinuse “Pihtimustest”, kus ta kirjeldab, kuidas leiab Püha Ambrosiuse vaikselt omaette lugemas ja see vaatepilt oma erakordsuses teda lausa jahmatab.  

Intrigeeriv on aga see, et samale stseenile toetuvad ka need kultuuriloolased, kes on vastupidisel seiskohal — veendumusel, et kõik kirjaoskajad inimesed on tegelikult alati suutnud ka vaikselt lugeda. Üks seisukoha pooldajaist on Harvardi Ülikooli ajalooprofessor Daniel Donoghue, kes väidab, et Augustinuse-Ambrosiuse loo meelevaldset tõlgendust on jäädud uskuma ilma algteksti ise lugemata, kuna seda on lihtsalt nii palju ümber jutustatud ja seda mõtet on edastanud ka paljud nimekad teoreetikud. Kes on aga Augustinuse “Pihtimusi” ise lugenud, peaks mõistma, et stseenis on omajagu ambivalentsi. Princetoni ülikooli medievalist D. Vance Smith on aga seisukohal, et see, mis kõnelauses kirjelduses Augustinust üllatas, ei olnud mitte Ambrosiuse supervõime vaikselt lugeda, vaid tema ebaviisakus. Ja sellepärast pidaski Augustinus stseeni märkimisväärseks. 

Sest Augustinuse lähenedes oleks Ambrosius etiketi järgi pidanud omaette lugemise katkestama ja valju häälega lugemisele ümber lülituma. “Klassikalisel perioodil kehtis vaikiv eeldus, et kui sa lugesid teiste juuresolekul, lugesid valju häälega ja jagasid seda, mida sa loed,” lausub Smith. “Meie jaoks on muidugi tavaline, et loeme vaikselt ja hoiame loetu enda teada.” Augustinusele mõjus aga Ambrosiuse käitumine omal ajal samamoodi kui tänapäeval keegi jätkaks ennastunustavalt tekstsõnumite saatmist samal ajal, kui sa temaga rääkida üritad. Seda tunnet vist teavad muidugi paljud. 

Aga miks siiski Ambrosius valju häälega lugema ei hakanud? Võimalik, et ta ei tahtnud, et tema ümber kuulajad koguneksid ja küsimusi esitama hakkaksid. Sest tõsi oli see, et ettelugemisega võis kaasneda nii mõndagi tülikat. Ettelugemine oli ka omamoodi tsenseeritud tegevus, kõik said ju teada, mida sa täpselt loed, mis radadel su mõtted liiguvad ja võisid sellest teha rohkem ja vähem adekvaatseid järeldusi. Samuti võisid sinu mõtted kuulajaid nakatada ja tuua kaasa soovimatuid tegusid või vähemalt tüütuid küsimusi. 

Tänapäeva inimesele, kelle jaoks lugemine on ennekõike privaatne tegevus, tunduks tõenäoliselt ettelugemispalve ebaviisakas lugemisrahu häirimine. Ka pelgalt küsimus “Mida sa loed?” võib tundlikumale inimesele mõjuda kui privaatsuseriive. No miks sa küsid, sa ju näed, et ma praegu loen.

 

Ettelugejad Kuuba sigarivabrikutes

Ettelugemisel on kujunenud täiesti iseseisev elulugu Kuubal. Nimelt hakati 1865. aastast alates palkama Kuuba sigarivabrikute töölistele ettelugejaid (lectores), et need hoiaksid monotoonse sigarirullimise töö juures tööliste mõtte erksana. Tavaliselt valiti tööliste hulgast komitee, kes siis omakorda valis välja sobivaimad ettelugejad. Selleks, et ettelugejaks kvalifitseeruda, pidid kandidaadil olema laitmatu hääldus ja oraatorivõimed ning  samas ka võime usutavalt erinevaid rolle kehastada. 

Ettelugeja  istus tavaliselt ruumis kõrgemal platvormil, et tema hääl võimalikult hästi kosta oleks,  ja luges töölistele ette nende poolt valitud tekste, päevauudistest kuni kirjandusklassikani. Kui hea ettelugeja võis teenida 10 kuni 25 senti töötaja pealt, siis ettelugeja, kellel ei õnnestunud oma publiku poolehoidu võita, pidi suure tõenäosusega tema vastu kogutud allkirjade tõttu peagi taanduma. Pea samasugune oli kirjanike olukord:  kui lugemine läks eriti hästi ja tekst lugejatele meeldis, koputasid tehasetöölised heakskiitvalt noapeadega vastu oma töölaudu ja nõudsid lisa, halb romaan aga pälvis pahameeletormi, eriti juhul kui ettelugeja järgis kirjutamata reeglit, et peatükk tuleb alati lõpuni lugeda. Ja nii halb kirjanik kui ka halb ettelugeja said harva teise võimaluse end vabrikutöölistele tõestada. 

Ajapikku asendusid vabatahtlikud ettelugejad täistööajaga töötavate professionaalidega. Lektüüri üle hääletasid endiselt töölised. Ja tuli ette ka seda, et need, keda ei vaimustanud mõte kuulda näiteks Ibseni või Kiplingi romaane, keeldusid ettelugejale ilukirjanduse osa eest maksmast. 

Tavaliselt loeti hommikuti ette uudised, nii 45-minuti kuni tunni jagu ja pärastlõunal sai kuulata ilukirjandust. Kui töölised ei jõudnud etteloetava kirjandusteose osas kokkuleppele, andis suure lugemusega ettelugeja neile nõu. Kuuldavasti olid vabrikutööliste hulgas populaarsed Victor Hugo romaanid, samuti ka Jules Verne’i ja Shakespeare’i tööd. Kirjandusteoste valik oli suures plaanis siiski vähem oluline kui ettelugemise protseduur ise, paljud töölised keeldusid tööst tehastes, kus ettelugeja puudus.

Ühtlasi on teada kirjanikke, kes kasvasid välja ettelugejatest. Näiteks ettelugeja Maria Caridad Gonzalez Martinez kirjutas oma karjääri jooksul 21 romaani, aga siiski ei avaldanud neist ühtegi raamatuna — ta kirjutaski need ainult töölistele ettelugemiseks. 

Ettelugemise traditsioon pole Kuuba sigarivabrikutes tänini täielikult hääbunud, seda ei ole suutnud välja suretada isegi raadio leiutamine, teistest tehnoloogiasaavutustest rääkimata. 

 

Ettelugemise emotsionaalne väärtus

Ettelugemine on samaaegselt nii info edastamine kui ka emotsiooni loomine ja hoidmine. Hääl on võimas sidevahend ja see, kuidas me midagi ütleme, on vähemalt sama oluline kui see, mida ütleme. Nagu teised elusolendid, reageerivad ka inimesed esmalt hääletoonile, mis loob emotsiooni, ja alles seejärel sõnumi sisule. Ettelugemine loob ka sideme lugeja ja kuulaja(te) vahele, paneb ruumis kehtima üksmeele ja teineteisemõistmise. Ettelugemine nagu ka ärakuulamine, on üks kaasinimese eest hoolitsemise vorme, mis kasvatab usaldust ja lähedust. 

Siinkohal ei saa muidugi mööda Bernhard Schlinki romaanist “Ettelugeja”, mille põhjal valmis ka 2008. aastal film (režissöör Stephen Daldry). Raamatute ettelugemine on romaanis esmalt tähtis peategelaste, 15-aastase Michaeli ja temast 20 aastat vanema Hanna, vahelise intiimsuse kujunemisel, hiljem aga üha enam kirjaoskamatu Hanna moraali ja südametunnistuse arengu seisukohalt. Kui Hanna lõpuks õpib Michaeli etteloetud raamatute mõjul ise lugema ja kirjutama, hakkab ta ka ümber hindama oma minevikku ja mõistma kunagises lihtsameelsuses ja piiratuses toime pandud tegude julmust. Romaan näitab muu hulgas, kuidas kirjaoskuse puudumine on otseselt seotud ka emotsionaalse ja funktsionaalse kirjaoskamatusega, suutmatusega tajuda nii olulisi suhtlusnüansse kui ka oma tegude ja valikute avaramat konteksti. 

Veenev ettelugemine mõjutab nii lugejat kui ka kuulajat, see on teksti läbielamine, mis mõjutab kõiki osapooli. Sellega seoses meenub üks hiljutine vestlus kolleegiga, kes käis kunstnik Maria Kapajeva fotoprojektist “Sinu Kreenholmi lood” sündinud raamatu esitlusel. Raamatusse on kogutud nende inimeste lood, kelle jaoks Narva Kreenholmi tehas oli elu keskpunkt, tööandja, elustiili ja prestiiži tagaja ja selle sulgemine tähendas nii sotsiaalset kui ka majanduslikku katastroofi. Esitluse ühe osana palus kunstnik kohaletulnutel lugeda üksteisele ette lõike raamatust, nende inimeste mõtteid ja tundeid, kelle maailm oli koos Kreenholmi sulgemisega kokku varisenud. Alguses oli õhkkond kohmetu ja natuke imelik, kuid seda ootamatum oli emotsioonide ehedus ja sügavus, mille tekstide ettelugemine lõpuks vallandas, lugejais ja kuulajais mõlemis. Ettelugemise kaudu jõudis selle raamatu sõnum osalejatele tõeliselt kohale, lood ärkasid ellu ja tekitasid sügavat empaatiat. Kooslugemisest sai rituaal, mis lähendas lugejaid nii tekstile kui teineteisele. 

Ettelugemise hüvedest saab aga rõõmu tunda ka siis, kui olla üksi. Esiteks saab harjutada intonatsiooni, hääldust, õppida tajuma oma häält ja ka seda, missuguseid reaktsioone erinevad sõnad või tekstikohad tekitavad. Kõik see on abiks ka (esinemis)ärevuse maandamisel. Olen mõnikord ka oma juhendatud kursustel ühe ülesandena palunud inimestel valida mõne teksti, mis neile korda läheb, seda endale kodus valju häälega ette lugeda ja pärast jagada lugemismuljeid. Näiliselt lihtne ülesanne võib anda üsna kõnekaid tulemusi. On inimesi, kes saavad valitud tekstiga läbi valjuhäälse lugemise veelgi lähedasemaks ja sõnu oma häälega lausudes mõistavad ka n-ö füüsiliselt, miks see tekst neile elus tähtis on olnud. Aga samuti on inimesi, kes ütlevad, et nad küll proovisid, aga ei suutnud endale midagi ette lugeda, sest neile lihtsalt ei meeldi kuulata oma häält. Sellisel juhul on muidugi ettelugemine suur väljakutse, milles võib peituda aga oluline võit. Nimelt, paljud inimesed ei räägi ka igapäevaselt oma loomuliku häälega. Tihti räägitakse vähemalt tooni võrra n-ö soovituslikust kõrgemalt. Kui aga inimene saab kätte oma päris tämbri, sellise, millel kõneledes seest kõik mõnusasti kumisema hakkab, siis see tämber on tõenäoliselt meeldiv kuulata nii talle endale kui ka teistele. Ja seda tämbrit, millel kõneledes kõlad ennekõike iseendale veenvalt, on jällegi võimalik “püüda” ettelugemise kaudu. Selleks tuleb vaikselt ebamugavustundest läbi minna, lubada endal tee peal eksperimenteerida ja mitte peljata esilekerkivaid emotsioone.

Ettelugemisest on, või vähemasti on minevikus olnud, palju kasu ka kirjanikele. On teada, et Elo ja Friedebert Tuglas ravisid teineteisele ettelugemisega erinevaid haigusi: näiteks südamevaludest, aga ka muust haige-olust tingitud unetust. Kuulamine viis mõtted valult ära ja mõnikord kestis selline lugemine hommikuni. Ja oma loomingu valjuhäälne ettelugemine – veel enne selle trükkiminekut, oli samuti ühe endast lugupidava kirjaniku professionaalsete oskuste hulgas. Näiteks Friedrich Nietzsche arvas, et stiilist saabki autor tõeliselt aimu alles siis, kui oma teksti valju häälega endale ette loeb. Ja see kehtivat võrdselt nii luule kui ka proosa puhul. 

 

Ettelugemine parandab mälu

 Üha enam ettelugemisega seotud hüvesid leiab ka teaduslikku tõestust. Ettelugemisest on tõepoolest kasu isegi kogenud lugejatele, see aitab keerulisi tekste meelde jätta, tugevdada inimestevahelisi emotsionaalseid sidemeid ja parandada mälu. 

Kanada Waterloo Ülikooli psühholoogiaprofessor Colin MacLeod on häälega lugemise ja mälu omavahelisi seoseid pikalt uurinud ja koos kaasuurijatega järjepidevaid katseid tehes leidnud, et inimesed tõepoolest mäletavad valju häälega ette loetud materjali paremini kui vaikselt loetud sõnu. Sõnade lugemine ja väljaütlemine kaasab protsessi nii inimese motoorika kui enesetaju ning loob seeläbi uusi mäluühendusi ja korrastab meie sisemaailma. Lisaks tekitab õige tunnetusega ettelugemine sideme lugeja ja auditooriumi vahele ja aitab teksti paremini meelde jätta ka kuulajatel. MacLeod lisab veel, et tegelikult tegeleme ka tänapäeval valjuhäälse ettelugemisega sagedamini kui seda teadvustame. Olenemata vanusest, püüame keerukat teksti või loetamatut käekirja tihti mõista sõnu või silpe ükshaaval enda ette välja öeldes. 

Ja ega nüüd ei olegi muud, kui leida õige tämber ja pöörduda (alustuseks) mõne lähedase poole ettepanekuga talle midagi ette lugeda. Midagi, mida ta just täna kuulda sooviks. Pikad talveõhtud on ees, kasutagem võimalust üksteist paremini kuulama õppida. 

 

 

 

Allikad:

Forrin, Noah D., Macleod, Colin M., 2017. This time it’s personal: the memory benefit of hearing oneself.
Hardach, Sophie, 2020. BBC. Why you should read this out loud
Ha, Thou-Hong, 2017. The beginning of silent reading changed Westerners` interior life
Manguel, Alberto, 1996. A History of Reading
Rossen, Jake, 2015. Mentalfloss. The Lectores Who read to Cuban Cigar Rollers
Sternberg, Zara, 2015. Have we always read silently? An interview with Professor Daniel Donoghue
The Economist, Oct 12, 2017. The People who read to Cuban cigar-factory workers

 

© 2024 Berit Kaschan. Kõik õigused kaitstud