Püüa välja magada. Vähemalt neljal päeval nädalas. Kui hommikuid pikemaks venitada ei õnnestu, alusta öid varem. See tasub end ära nii igapäevaselt kui pikemas perspektiivis – väljapuhkamine muu hulgas aeglustab vananemist.

Järgmine kord, kui sulle jääb silma midagi, mida sooviksid pildistada, peatu hetkeks. Võimalusel võta märkmik ja kirjutusvahend ja kirjuta nähtu hoopis üles. Koos tunnetega, mida see sinus käivitab. Pildi võid ka pärast teha. Samuti pane kirja, miks sa üldse sellest vaatest pilti tahtsid teha. Eriti põnev on selles võtmes läheneda selfie‘dele. Mõnikord mõelda, mis on see tunne/mõju, sellest pildist tegelikult saada tahad?

Võta mõnel päeval endale 10–15 minutit, et kirjutada võimalikult palju lõppe lausele “ma olen täiskasvanu, sest…”  Avasta huviga, mitu usutavat lõppu leiad.

Kui sa armastad luulet ja sulle sobib ka inglise keeles lugeda, siis soovitan (või tuletan meelde) täna sulle Ada Limóni. Tema (ja paljude teiste suurepäraste autorite) luulet saab lugeda mõnuga 21 aasta vanuselt ja alati värskelt veebilehelt Poetry Foundation.

Ära tantsi muusika järgi, mis sulle ei meeldi. Ära otsi lähedust inimestega, kelle naha lõhn, hääletoon või naer sinus kergematki vastumeelsust tekitavad. See säästab kokkuvõttes palju aega.

Tantsi muusika järgi, mis sulle meeldib. Kas või ainult kümme minutit päevas. Ütle oma lähedastele, kui sulle meeldib nende naer, hääl või naha lõhn.

Ära oota, et elu ilmutaks end esimesena sinust väljapool.

Kui sa probleemidest kõneledes oskad ilma vaevata kirjeldada, mida teised on (valesti) teinud, aga ei suuda sama lihtsasti kirjeldada iseenda tegevusi, on sul ohvrimentaliteet. Sellist konflikti, kus üks osapool on teinud kõik õigesti ja teine/teised osapooled teevad pidevalt kõike valesti, ei ole reaalsuses olemas.

Seega, kui tunned kellegi suhtes vimma või ahastust kasvamas, tee esimesel võimalusel nimekiri asjadest, mida sa ise oleksid võinud/võiksid teisiti teha, et saabuks lahendus. See on esimene samm vastutuse võtmisel. Ja tõenäoliselt ka lahenduste poole liikumisel.

Märtsijänese tempos raamatute ahmimine ei tee au ei lugejale ega raamatule. Loe mõnuga. Loe sellises tempos nagu sa elada sooviksid. Loe armastusega.

Püüa aeg-ajalt silmitseda end igaviku pilguga – kes on see täpike, mida ta praegu tegelikult teeb? Kas see, mida ta praegu teeb, on see, mida ta tegelikult tegema peaks? Kas tema hingel on piisavalt toitu?

“Mis puutub kirjutamisse, siis suurem osa inimesi usub salaja, et neiski peitub mõni raamat, mille nad võiksid kirjutada, kui neil selleks vaid aega jätkuks. Ja selles arvamuses on terake tõtt. Paljudes inimestes ongi peidus raamat – selles mõttes, et neil on olnud mõni kogemus, millest teisedki ehk lugeda sooviksid. Kuid see pole sama kui “olla kirjanik”.
Või kui seda halvaendelisemalt sõnastada, siis igaüks võib surnuaeda augu kaevata, aga mitte igaüks ei ole hauakaevaja. Viimane nõuab hulga rohkem võhma ja visadust. Ühtlasi on see tegevuse iseloomu tõttu ka sügavalt sümboolne roll. Hauakaevajana ei kaeva sa lihtsalt auke. Sa kannad oma õlul teiste inimeste projektsioonide, hirmude, fantaasiate, ärevuse ja ebausu raskust. Sa kehastad surelikkust, meeldigu see sulle või mitte.” (Margaret Atwood, “Kõnelused surnutega”, LR 2020, 37–40, tlk Maarja Pärtna)

Võta ühendust mõne sõbraga, kellega sa pole ammu suhelnud, aga kelle peale end korduvalt mõtlemas oled leidnud.

Leia mõni päev aega mõtiskleda selle üle, mis on sulle elus püha. Ja kuidas see sinu igapäevaelus väljendub.

Siruta ennast täiesti välja. Vähemalt korra päevas.

“Võta keegi, kes arvet ei pea, kes võitu ei püüa ja kaotust ei karda, kel iseendaga suuremat asja ei ole. Tema on vaba.”
Niimoodi soovitab 13. sajandi sufi müstik ja poeet Rumi.
Doris Kareva tõlkes. Neid sõnu tasub usaldada.