Sel nädalal lõpetas kaks “Sõnade salaelu” gruppi. Juhendajana on see jätkuvalt kummaline tunne, kui kõik grupid lõpetavad samal nädalal – korraga on kõik nii vaikne! Aga peagi tulevad uued grupid. Veel kaks – “Perekonnaportreed”, mis alustab 14. novembril Zoomis ja  “Sõnade salaelu”, mis alustab 23. novembril Tallinna kesklinnas. Ja siis tuleb sellistesse kursustesse paus.

Paus, mille kestust ma praegu veel aimata ei oska. Aeg on andnud uusi ülesandeid ja sellega koos sünnivad peagi uued formaadid – et saaksin viia oma teadmisi kirjutamisest, lugemisest ja heaolust veelgi suurema hulga inimesteni.  Üks eesmärke on ju ka see, et kunagi oleks igas Eesti nurgas biblionaut või mitu (siis on sellest saanud loomulikult juba ametinimetus, eksole). Ja need asjad võtavad aega. Seega, otse öeldes – kui sa oled kunagigi mõelnud, et tahaks sellist kammerlikku kirjutamiskursust läbi teha, siis nüüd on vist viimane võimalus teha seda päris sellises formaadis ja minu juhendamisel. Kui kutsub, oled oodatud!

Oma osalemissoovidest anda märku ikka aadressil berit@biblionaut.ee
Ja siin on teile isutekitajaks mõned luuletused kaotamiste ja leidmiste teemal eile lõpetanud “Sõnade salaelu” grupilt.

Asjad, mida ma olen kaotanud:
abielusõrmus, mis libises rannalinalt liiva sisse
ja plastmassist väike kaelkirjak,
mis ununes kohviku toolinurka,
kuigi oli mõeldud Lumile.
Amulett, mis pidi andma kaitset –
ju siis polnud enam vaja.
Üks ülestähendus ühest unenäost.

Ja asjad, mida ma olen leidnud:
OTSIMATA olen leidnud sente,
nii armuõnne kui rikkuse poolega.
Oma kodust olen leidnud
kraanikausist tumeda juuksekarva
ja teisigi mitte kellelegi kuuluvaid asju.

OTSIDES õnne ei ole leidnud.
Otsides võib õnne leida vaid sirelipõõsast.
Õnn on su sees olemas.
Teda ei ole vaja otsida.
Aga ta tuleb üles leida. 

– Helle

Ma olen leidnud:
Mitu erinevat teed, mis mind on viinud tundmatusse,
kuid olen neil sammunud reipalt.
Palju maailmasid, mis kõik on mulle näidanud miskit,
pannud midagi kuulama ja minuga rääkinud.
Tühja paberi, mis ootas mind, et sellele kirjutaksin.
Palju erilisi inimesi, kes kõik on oma kiiksude,
veidrate mõtete ja hullude ideedega mu maailma rikastanud. 

Raamatu vahelt vanaemale saadetud kirja,
mida ma enam ei mäletanud.
Hingesugulase kogu eluks,
vähemalt nii ma loodan.
Sügisel kollaseid-punaseid lehti
ja neist roosikimbu teinud.
Talvel puutumata lume,
millele esimesed suusajäljed jätsin.
Kevadel kauneima raagus puu,
mida suvel keegi ei märka. 

Ma olen kaotanud:
aeg-ajalt sihi oma teel ja ekselnud tihedas võsas.
Ajataju ja hilinenud tähtsale kohtumisele.
Ratsionaalse mõtlemise, lubanud emotsioonil tulla.
Nii palju kordi oma korterivõtmed just siis, kui on kuhugi kiire.
Maailma parima vanaema, õnneks ainult füüsilisel kujul,
alles on mälestused ja palju raamatuid temalt.
Nii mõnegi sõbra, ikka nooruse kanguse või häbi tõttu.
Paar karvast sõpra, sest inimene lihtsalt elab ju kauem!

– Helen

Asjad, mille olen kaotanud,
on sageli märkamatult
justkui sônatult eemaldunud.
Haihtunud.
Kahju, et mônikord ei mârka neid isegi igatseda.
Unustatud. 

Asjad, mida olen leidnud:
seiklused ja sôbrad,
justkui iseenesest tekkinud
lapsed.
Armastuse, mille sügavus on hirmutav.
Enesearmastuse – see on veel leidmises

– Siiri

Kaotatud ja leitud

Ma olen kaotanud hunniku kindaid.
Kõik ühel ja samal viisil.
Ikka nii, et autosse istudes panen nad sülle
ja väljudes nad kukuvad maha.
Siis ükskord ma sain tumepunased kindad –
sellised pehmed ja nahksed. Imeilusad.
Ja ma otsustasin neid mitte kaotada.
Ja nii mul õnnestus muuta mustrit.
Jäägu see kõlama.

Ma olen veel teisigi asju kaotanud.
Kõige kurvem on kaotada usaldust.
Kaotada usku headusesse, heasse sõnasse.
Kaotada usku, et head lapsed,
need kasvavad vitsata.
Kaotada usku armastusse.
See oleks kõige kurvem.

 Viimasel ajal olen leidnud end imestamas selle üle,
mis toimub.
Et ma kuulen, et see saab,
kes kõvemini karjub ja isegi räuskab.
Et tasub karta pealekaebamist ja teise kättemaksu.
Ja et sõja ajal saab rikkaks saada ja kasu lõigata.
Et pole aega ei mul ega sul.

Kõige selle asemel, mida olen kaotanud,
tahan leida inimhingi,
kelle nimesildil säravad lilleõied ja naerunäod.
Ma tahan neid märgata ja nendelt õppida.
Ma tahan iseenda nimesildile joonistada lilleõie ja naerunäo.
Ma teen seda.

– Ruti 

Üle aja olen kaotanud
oma vanaema, lapsepõlve
usu talvevõllu, kuid mitte haldjaisse,
paar sõpra, roosa kiviga kuldse ripatsi,
passi Oslo lennujaama,
ootusärevuse sünnipäevahommikuil. 

Läbi aja olen leidnud
julguse olla ise, teha ise,
igatsuse selle Kellegi ainsa järele,
naise endas,
arusaama, et ma alati olen teadnud,
ühe sügisese saare,
vihma, tuule ja merega. 

– Marju