Võib-olla lõpeb maailm siin
Joy Harjo

Maailm saab alguse köögilaua tagant.
Olgu, mis on, selleks, et elada, me peame sööma.
Maa annid tuuakse kohale ja valmistatakse ette, asetatakse lauale.
Nii on see olnud loomisest saati ja samamoodi see ka jätkub. 

Me ajame koeri või kanu selle juurest eemale.
Lauanurkades hammastuvad beebid.
Nad kriimustavad oma põlvi vastu lauaplaati. 

Just siin saavad lapsed juhised selle kohta,
mida tähendab olla inimene.
Me kasvatame siin mehi, me kasvatame naisi. 

Selles lauas me peksame keelt,
meenutame vaenlasi ja armsamate viirastusi. 

Meie unistused kohvitavad koos meiega,
põimides samal ajal oma käsi ümber me laste.
Nad naeravad meiega koos meie haledate läbikukkumiste üle ja selle üle,
kuidas end taas selle laua ääres kogume. 

See laud on olnud majaks vihma ajal,
vihmavarjuks päikeselõõsas. 

Selle laua taga on alustatud ja lõpetatud sõdu.
See on koht, kuhu tulla hirmuvarju.
Koht, kus tähistada kohutavaid võite. 

Selle laua taga oleme ilmale toonud lapsi,
ja oleme valmistanud oma vanemaid ette muldasängitamiseks. 

Selle laua taga laulame me rõõmust, laulame kurbusest.
Me palvetame kannatuste ja kahetsuse pärast. Me täname. 

Võimalik, et maailm lõpeb köögilaua taga,
samal ajal kui meie naerame ja nutame,
ja sööme oma viimaseid magusaid suutäisi.