Armastada avatult

“Perekonnaportreede” kirjutamiskursuse aastalõpukohtumisel keskendusime sel korral inimestele, kes on kujundanud meie arusaamu armastusest. Arutlesime südamlikult ja avatult armastuse õppimise ja õpetamise üle – mida ja kellelt oleme selles vallas õppinud, kes on olnud meie suurimad õpetajad, missuguseid kogemusi nad on toonud ja kuidas meie minapilti mõjutanud. Lõpetuseks panime kirja selle, mida praegusel hetkel avatult armastamine meie jaoks tähendab. Kirjutamiseks oli aega 20 minutit, toimetamiseks ei olnudki. Minu suureks rõõmuks olid Maarja, Andres, Annika, Laura ja Jana lahkesti nõus ka oma kirjatöid jagama. Et siis – siin on loendamatu hulk õigeid viise, kuidas armastada avatult. Ja kui tunned, et teema sindki kirjutama kutsub, siis on võimalik seda teha juba 11. veebruaril armastuskirjade kirjutamise töötoas “Tuhat taevast”.

Ja loomulikult on sul võimalik kirjutada avatult armastamisest oma versioon juba kohe oma kodus. Olgu järgnevad mõtisklused sulle heaks inspiratsiooniks:

 

“Armastada avatult on üks ja ainus käsk, kõik need ülejäänud 10 oleks sama hästi võinud olemata olla. See “armasta avatult” on nagu “armasta oma jumalat”, selles on kõik korraga sees – armasta nõnda, et otsa pole. Mu poolest vahi või seda tähtedevahelist tumedust ja mõtle, et see ongi armastus – see lõpmatu lõpmatus. 

Aga nõnda on armastust antud vist vaid vähestele. Ei, mitte neile, kes teavad end väljavalitud olevat, vaid hoopis need, kes Emajõe ääres parte toidavad oma poolikust saiast, kus väiksem jääb endale ja suurem saab lindudele. Ja ka neile, kes teevad asju, mida keegi ei märka. Ega nad isegi seda millekski pea.”

–Maarja 

 

““Armastada avatult” – see mõte on nii levinud oma kergemeelses instinktiivsuses, mis ähmastab armastuse tegeliku olemuse. Kusagil on parem –  Tinder teel põgenemaks muinasjutumaailma, date ja rate ja like,  üks lõputu ajukeemia kaif. Armastada avatult on siiras ja spontaanne. Võõrale naeratades poesabas ja kiites pargis jalutava kutsika vaprust ja karvaläiget.

Armastada avatult ületab erimeelsused ja hajutab viha. Egobarjäär tuleb enne ületada. Äkki on näolihaste harjutus nimega naeratus just avatud armastus?Armastada avatult on raske, sest eeldab ausust teemal, mille puhul on haigetsaamine üsna kindel  – teel paremasse, ausamasse, lõputusse armastusse.

Kerge on armastada mitte-avatult, sest see on turvaline. Kuid reeglina on see ratsionaalne, ühenäoline, ühiskonna ja selle võltshäbi ja tabude pitserist rõhutud. 

Armastada avatult on vaade oma pimedasse hingekeldrisse, kus ilmutavad end kollid, kuid kus võib asuda ka murakamoosi sildiga väike purk. Purk, mille avamine valgustab nii keldri kui ka ülemised ruumid, võib valgustada ka tänava ning kogu Sinu elu. Armastada avatult ongi vist valgus ja mitte energiakriisi vaates. Valgus on lootus. Lootus on parema elu ootus. Mis vabalt võibki olla juba käes. Ja just kartuses mõista, et me olemegi kohale jõudnud, jääb reeglina murakamoosipurk avamata.”

– Andres 

 

“Armastada avatult on sukeldumine oma üüratusse maailmamerre. Leida üles sügavustest kalliskive ja pärleid, tuua neid sügavast pimedast välja nähtavale ning anda-kinkida need ära. Armastada avatult on julgus. Tõeline temp! Enese avardumine suure riskiga. Lootus! Lootusetu lootus, et oma maailmameri aina uusi pärleid ja kalliskive voolib. Armastada avatult tähendab julgust taas sukelduda ja loota, et on mida pinnale tuua ja kinkida. Armastada avatult on ere soe valgus, mis paitab ja kõditab. Mis silmavaates helendab. Maailma helgeks loob, kergust toob. Armastada avatult on siin ja praegu olemine. Hetke salvestamine, KOGEMINE. See on elamise julgus. Armastada avatult on valguse läbilaskmine endast, röntgenpilt, läbivaade. Avastus! Leppimine. Asjadel olla laskmine. Usaldus! Suur usaldus elu ees. Armastada, siis ainult avatult! Ka hallide maakivide koorma all – olla avatud. Võtta vastu. Armastada avatult on suurim õpetus. Juhatus! Toetuspunkt. Kese. Sisemine tuli. Allikas.”

– Annika 

 

“Armastada avatult on tunda ennast,
kõiki minu sees ja
tunda end ümbritsetuna.
Ümbritsetuna ajaloost ja tulevikust,
paralleelmaailma kahtlustest ja
praeguse hetke kindlameelsusest. 

… on olla kõiksus ja ühtsus,
olles leppinud oma üksildase saatusega.
Olla saatuse sõber ja määramatuse naaber,
helistada neile aeg-ajalt
ja öelda, millest unistan, lootes,
et nad mõneks sünnipäevaks,
koolilõpuks või muuks uueks alguseks
mu kingisoove kuulda võtavad. 

… on tunda esimesena lahkust ja uudishimu
ettevaatlikkuse ja pelguse ees.
On seista oma nõrkuste kõrval
nagu toetav lapsevanem –
et ka kadedus õpiks ükskord ometi
jalgrattaga sõitma ning saaks teha pisut pikemaid ringe
ega sakutaks mind varrukast või juustest. 

Et hirm saaks ometi kooliealiseks,
et õppida vahet tegema
kaitsval alalhoidlikkusel ja pidurdaval alavääristamisel.
Saata kius tantsuringi, et ta mõistaks,
milline mõnus kokkukuuluvustunne
peitub ühises rütmis ja võõrutada ta
pidevast jala tahapaneku kombest.”

– Laura

 

“Armastada avatult…ongi armastada avatult. Pühenduda jäägitult oma armastusele, pühenduda partnerile ja enesele. Luua oma võlumaailm, millest ei soovi kumbki välja astuda. Armastada avatult saab ilmselt siis, kui annad piisavalt hingamisruumi partnerile, et ta suudaks oma “tassi täita”, siis on suhe pidevalt uue energiaga kaetud.

Avatud armastus pakub oma nüanssidega palju põnevust ning ilmtingimata ei pea see ühtima partnerite huvide maastikul. Mida mitmekesisem on elu, seda rohkem jagub vestlusõhtuid koduseinte vahel. Armastada avatult ja näidata, mida tolereerid, õpetad sa partnerile, kuidas sinuga käituda. Armastuse alustala on usaldus, ilma milleta võib känguda armukadeduse valusse, mis lämmatab su avatuna olema pidanud hinge. Armastus – see on partnerlus lugupidamise ja aususega. Selle ukse võti peitub sinu enese käitumises eelkõige su enda, partneri ja ümbritseva suhtes.

Armastuse rahulik kulgemine algab sel hetkel, kui suudate partneriga luua suuremad ja väiksemad rutiinid, mis loovad suhte ümber ämblikuvõrgu moodi turvavõrgu, sest nende erinevate rutiinidega on seotud hulk inimesi, kes nii sinust, su partnerist, su perekonnast, kui sellest rutiinist lugu peavad, sellega kaasa tulevad ja oma panuse annavad. See on rahu, heaolu, rõõm, õnnestumine sinu elus.

Avatud armastus sisaldab kõiki elunüansse altruistlikust vaatenurgast vaadatuna. See on isetu, hell, arvestav, mõistev, andestav ja piisav. Suurte tunnete tundmiseks ja väljendamiseks ei pea me tegema tohutuid pingutusi ja veel suuremaid tegevusi. Need tekivad väikestest asjadest ja pisidetailidest –  hommikune “Tere!”, naeratuse saatel ukse avamine, teineteise seltsis õhtusöögi valmistamine. 

Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja nii edasi … “

– Jana