Eilse kohtumise jaoks valisin meile välja Michal Snuniti kuulsa “Hingelinnu” loo, mis muu hulgas annab hingeasjadest rääkimiseks kandva metafoori ja võimaldab rääkida põhimõtteliselt kõigest inimeluga seonduvast. Kes veel ei tea, siis “Hinge sees, tema keskel, seisab ühel jalal lind. Lind, kelle nimi on Hingelind. Ja ta tunneb kõike, mida meiegi tunneme.” ja et Hingelind on tehtud suurest hulgast laegastest, mida aga ei saa niisama kergesti avada – iga laegas käib lukus võtmega, mis sobib ainult temale (NB!)

Niisiis, võtsin raamatukogust raamatu, lugesin kohvikus mäluvärskenduseks läbi ja mõjus endalegi turgutavalt. Ning kui mõni aeg hiljem sealsamas kohvikulaua taga sõbrannaga telefonis rääkisin, avastasin korraga, et minu laua all on üks kuldne võti. Mis seal salata, oli päris tore sümboolne leid ja kilkasin sellest ka sõbrannale. Olime rahul.

Kuningannade grupis läks kõik kenasti, lugesime, arutasime, joonistasime oma Hingelindu ja kirjutasime muidugi ka. Oli naeru ja olid mõned pisarad. Nagu inimestel ikka. Oluline oleks vist siinkohal ära märkida, et tüdrukute joonistustuhin nakatas ka mind ja asusin hetkeks samuti oma Hingelindu joonistama, aga jätsin selle pooleli, kuna see lind tundus kuidagi võõras ja valede värvidega. Mõtlesin, et küll joonistan kunagi hiljem. Esmapilgul tundus kõik veel tavaline.

Grupile järgnes veel üks teine tore kokkusaamine ja koju jõudsin õhtul üsna rahulolust kumavana. Hakkasin koduukse ees oma võtmeid otsima, aga kohe ei leidnud. Otsisin veel, aga ikka ei leidnud ja siis jõudis kohale, et olengi need kaotanud. Ja et see lõuna ajal kohvikust leitud kuldne võti ongi nüüd päeva lõpuks mu ainus võti. See kõik oli omal moel nii naljakas, et mul ei käinud isegi seda jahedat jõnksu seest läbi, mis tavaliselt tekib, kui avastad, et midagi on kadunud. Sain tänu naabritele lõpuks ikka koju sisse (väikese kortermaja rõõmud), aga noh, mõtteainest on siiani. Oli see nüüd mu Hingelinnu kättemaks poolelijäetud pildi eest? Või peaks olukorrale lähenema hoopis suhtumisega, et “uued võtmed – järelikult uued uksed”?

No see sai igal juhul taas tõestatud, et “Hingelinnu” raamat on ikka vänge kraam. Ja loomulikult soovitan seda lugeda. Kohe südamest. Kosutab igas vanuses ja nagu näha – paneb asjad liikuma. Eksole.

PS kui keegi siiski tunneb ära neil piltidel oma kuldse võtme, mille eile kaotas, tagastan selle ilmselgelt (kuigi kerge vastumeelsusega).