Mul olid täna õhtuks igati täiskasvanulikud plaanid –  muu hulgas istutada lõpuks mulda oktoobris ajatatud tulbisibulad. Aga ma avastasin, et osa tulbisibulaid on läinud hallitama ja mul pole piisavalt lillemulda, ja siis hakkas üks olmeäpardus teisele järgnema. Mistõttu ma lihtsalt taandasin ennast hetkeks sellest kõigest, tulin arvuti juurde tagasi ja tõlkisin hoopis alljärgneva luuletuse ära.

Ühtlasi meenutas kogu see kerge kaos pisut mu esimesi aastaid pärast kodust välja kolimist. Sama teeb ka see luuletus ja foto, mille sügisel nostalgiast ajendatuna Põhjala tehases tegin. Sest see nägi välja nagu koondportree kõigist nendest naistest välismaa fotoblogides, kelle pilte ma varajastes kahekümnendates endale meelespeaks salvestasin, sest ma tahtsin tulevikus nende moodi olla.

Ja nüüd tuleb Mikko Harvey luuletus “M.-ile.”

See on vist nn enter-luuletus, aga see on täitsa hea – sellel on isegi päriselt sisu. Samas see on kõige paremas mõttes ka selline kahekümneaastaste luuletus või siis, hea küll, kahekümneviieste. Igal juhul ilusake. Ja võib mõjuda noorendavalt. 🌷

M.-ile 

Ma ei taha,
et sa
oleksid
närvis. Võib-olla
morsale mõtlemine
aitaks sind. ​
Oled sa
näinud
seda videot
pingviinist,
kes astub kogemata
magavale morsale peale?

Ta arvas,
et morsk oli
kivi.
Morsk ärkab üles
ja mõtleb, et
mida kuradit,
ja pingviin
vudib minema
nagu segane. 

Mõnikord
on naljakas vaadata
kui üllatus
juhtub ja
mitte ainult
naljakas
aga natuke nagu
imeline – et
sa mitte kunagi
päriselt ei tea,
mis on mis
kui nüüd rääkida
sellest planeedist siin.

Samas, jällegi
kui sa ise oled see,
keda üllatus tabab, on
teistmoodi. Eriti
selliste habraste
jaoks nagu
meie. Mida
me peaksime
tegema? See
on meie südametele
halb, tead ju.
Ma loodan, et
sul ei lähe tarvis
tablette
nagu minul. Ma
arvan, et mul on
nii suur hirm,
sest ma
olen ahne –
ma tahan
kõigest
kinni hoida
maailm
tahab
seda ära
võtta. No kurat küll.

See tundide
hulk,
mis meile
üheskoos on antud
ei ole
tegelikult nii
suur.

Palun viivita
veel ukse juures
ebamugavalt
selle asemel
et lihtsalt
lahkuda. 

Palun unusta
oma sall
minu ellu
ja tule
hiljem
sellele
järele. 

– Mikko Harvey