Siin on mõned raamatusoovitused, mis tehtud puhtalt sisetunde ajel. Nagu elus, nõnda ka kuukirjas ei eelista ma vormi sisule, uusi raamatuid vanadele, proosat luulele, pakse raamatuid õhukestele ega vastupidi. Küll aga soovitan ma nüüd ja edaspidi eranditult mitmekihilisi raamatuid. Seda ma võin lubada küll. 

Ära heitu, kui mõnd raamatut enam (ammu) raamatupoes saada pole. Raamatukogus kindlasti on. Ja raamatukoguraamat ei ole üldjuhul millegi poolest halvem kui oma raamat. Usu, sa ei taha olla tegelikult kõigi nende raamatute omanik, mille puhul seda arvad. Ma olen seda ringi nii palju kordi läbi teinud, et võiksin vabalt sel alal kogemusnõustamist pakkuda. Kui sind aga häirib mõte tagastamistähtajast, siis mõtle, et ka seda on võimalik pikendada. Lisaks on ju meie kõigi ühine huvi võimalikult paljude raamatukogude ja puude säilimine (eksole). Seega on raamatukogust raamatu laenutamine sama oluline kui prügi sorteerimine. Kõik on omavahel seotud. We have no planet B nagu öeldakse. 

Lõppeks on muidugi võimalik uurida, kas ehk mõnel sõbral või tuttaval huvipakkuvat  raamatut ei ole. Või sukelduda mõnuga raamatuantikvariaatidesse. Ma tean, sa oled sellest ammu unistanud.

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”
Tõlkinud Erle Nõmm
Tänapäev, 2016

See on üks kaunis, kosutav ja eluline raamat. Eriti kui pärimuslik jutustamisstiil ja maagiline realism sulle sobivad. Abgarjani romaan loob värvikireva ja puudutava portree ühest Armeenia külast ja selle elanikest. Küla, teadagi, on maailma mudel, ja nõnda võib raamatus ära tunda mitmeid oma elus kohatud inimtüüpe ja olukordi. Humoorika alatooniga poeetiline jutustus, kus jätkub elujaatust ka kõige tumedamatesse hetkedesse. Lugejale avanevad inimsaatused, mis ühtekokku moodustavad küla, ühe kogukonna saatuse. Küla, mis ei lakka oma inimesi üllatamast – vaheldumisi tragöödiate ja imedega. See on üks neid raamatuid, mis tuletab meelde kui olulised on inimsuhted, suutlikkus üksteise veidrustega leppida ja erimeelsused ületada. Eriti siis, kui on vaja üheskoos seista suurema hea eest. Ja seda on ju tegelikult alati vaja. 

“…praegu räägin ma sellest, kuidas täpselt aasta ja kuu tagasi, reedel, kohe pärast keskpäeva, üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema, teadmata, kui palju ilusat teda ees ootab, ja nüüd on see tulnud, see ilus, ning hingab kergelt ja hellalt, ja jäägu see niimoodi kauaks, ja jäägu see niimoodi igavesti, aga öö nõiub, kaitstes tema õnne, ja veeretab oma jahedates pihkudes kolme õuna, mille ta pärast heidab, nagu oli kombeks Marani muinasjuttudes, taevast maale – ühe sellele, kes nägi, teise sellele, kes jutustas, aga kolmanda sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.” 

W. H. Auden “39 luuletust ja 5 esseed”
Tõlkinud Märt Väljataga
LR 3-6 / 2012 

Auden oli tõesti üks XX sajandi suuremaid teadaolevaid mõtlejaid ja luuletajaid (juhul, kui keegi vajaks selle uskumiseks ka minu kinnitust). 

See LRi 2012. aasta kogumik annab hea maitseproovi nii Audeni luulest kui ka esseistikast – esseed kunstist, lugemisest, kirjutamisest ja muust, millest me ju kõik huvitume, eksole. Ja no ma ei saa salata, mulle lihtsalt meeldib Audeni kohatine arrogants. See teeb lugemise lõbusaks, ja peaks panema selge pilguga peeglisse vaatama igaüht, kes kunagi on loonud või proovinud luua mõnd kirjandus- või kunstiteost. 

“Luuletaja ei pea meelitama mitte üksnes oma Muusat, vaid ka daam Filoloogiat ning algaja jaoks on viimane tähtsamgi. Algaja ehedalt originaalse talendi märgiks on reeglina see, et ta huvitub rohkem sõnadega mängimisest kui millegi originaalse lausumisest; tema hoiak meenutab seda vanaprouat E.M. Forsteril, kes ütles: “Kuidas ma võiksingi teada, mida ma mõtlen, kui ma pole seda välja öelnud?” Alles hiljem, kui ta on daam Filoloogiat meelitanud ja enese poole võitnud, saab ta täielikult pühenduda oma Muusale.” (lk 80). 

Johann Hari “Katkenud sidemed” 
Tõlkinud Ülle Jälle
Pegasus, 2021

Maailmas on miljon raamatut depressiooni ja ärevushäirete kohta ja ega ei ole ka näha, et nende hulk lähitulevikus oluliselt väheneks. Johann Hari “Katkenud sidemed” siiski on üks neist, mis massist minu jaoks tugevalt eristub. Eriti sümpaatseks teeb teose asjaolu, et Hari vaatab julgelt otsa ka sellistele  käibeväljenditele nagu “mul on lihtsalt ajukeemia paigast ära”. Mida see siis ikkagi tähendab? Mida sellega peale hakata, kui me ei küsi miks see on paigast ära? Miks me elame maailmas, mis ravib endiselt valdavalt sümptomeid, aga mitte põhjuseid? 

“Katkenud sidemed” on ladus ja hariv lugemine. Natuke nagu vaataks doksarja briti ajaloolase Lucy Worsley`ga, kes käib kindluseid mööda, pajatab monarhide eludest ja loob igal sammul uusi seoseid tuntu ja uudse, olnu ja oleva vahel. Samas vaimus külastab Johann Hari vaimse tervise spetsialiste ja kogukondi maailma eri paigus ja arutleb nendega depressiooni olemuse üle – ja selle üle, mis võiks lõppeks aidata seda pandeemiat ohjeldada. Oluline fookus Hari uurimuses on kogukonnatundel, kultuuris peituvatel võimalustel depressiooni lahustamiseks. Tasakaalu leidmises individualismi ja kollektivismi vahel. Kuidas olla vaba, aga siiski tunda, et sa kuulud? 

“Kaua aega on meile öeldud, et depressioonist saab mõelda vaid kahel moel. See on kas moraalne ebaõnnestumine – nõrkuse tundemärk – või ajuhaigus. Kumbki ei ole kaasa aidanud depressiooni ega ka selle häbimärgistamise lõpetamisele. Aga kõik, mida ma teada sain, viitab sellele, et on ka kolmas variant – suhtuda depressiooni suuresti kui reaktsiooni sellele, kuidas me elame.” (lk 153)