Ta valmistab taimeteed käsitsi: nõgesed, libejalakas, kollajuur, kaneel – minu ema, ta on soojade kurkude ja naerurõkatuste retsept. Ükskord, kui ma olin kolmeaastane, kukkus ta redeli pealt alla. Ta väidab, et ainus, mille pärast tol hetkel muret tundis oli minu näoilme tema kukkumist vaadates.“[1]

Sidet, mis tekib ema ja lapse vahel, on püütud kirjeldada (ja proovile panna) nii kiindumusteooriate arendamisel kui ka kirjanduses. Ja peaaegu kõik need katsed on mõista andnud üht – tegemist on loodusjõuga. Muu hulgas on saanud selgeks, et (isegi looma)laps ei soovi emalt ennekõike toitu, vaid just hoitud olemise tunnet, turvalisust.

Lennureisil õpetatakse enne õhkutõusmist, et hapnikumask tuleb ohu korral kõigepealt panna ette iseendale ja alles seejärel kellelegi teisele. Usutavasti rõhutatakse seda just emadele mõeldes. Sest et ema võib instinktiivselt toimida vastupidi, tahta esmalt panna hapnikumaski ette oma lapsele. Emadusega kaasnevat empaatia avardumist on tabavalt kirjeldanud ka Leelo Tungal:„Enne, kui sain emaks, ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.“ [2] Kui sa oled ema, ei ole sind enam kunagi päriselt ainult üks (see muidugi kehtib isakssaamise puhul ka. Aga sellest ehk kunagi hiljem).

Emalikkusega traditsiooniliselt seostatavad omadused nagu avardunud empaatiavõime, ärakuulamise ja toetamise oskus, kannatlikkus, võime luua turvatunnet, aga ka selgete piiride seadmise kunst (mõelge kas või lõviemale, kes hoiatavalt naksab oma ulakaid kutsikaid) on tõepoolest supervõimete pakett, mida saab endas arendada igaüks, soost ja s(t)aatusest olenemata. Nende oskuste abil on võimalik ennetada ja lahendada elus väga paljusid konflikte. Teisalt on oluline meeles pidada, et absoluutne emalikkus on siiski ideaal, millele ei saa täielikult vastata ükski reaalne ema. Ema on luust ja lihast inimene, kelle isiksusel jääb alati olema ka teisi tahke.

Kirjanduses on emakujusid muidugi rohkelt. Keskendugem täna neile, kes endas üheseltmõistetavalt emalikkuse essentsi kannavad. Nagu näiteks jäneseema jutustusest „Memme musi“, [3], kes annab oma noorimale pojale kaasa salarelva, mis teeb igaühe võitmatuks – memme musi ehk veendumuse, et oled tingimusteta armastatud. Muinasjuttudes on lastel, kes emaarmastusest (ja turvatundest) ilma jäänud, õnneni käänuline teekond. Nemad peavad seda hoolt õppima endale ise andma. Või siis sattuma kokku mõne absoluutse emaga, kelle ehedat emalikkust jätkub kõigile. Olgu selleks näiteks Muumimamma.
Seda loetelu võib igaüks nüüd muidugi jätkata oma lemmiktegelastega.

Ja lõpetuseks temaatiline kirjutamisharjutus ka:

Mõtle oma emale või inimes(t)ele (mõnele esivanemale või n-ö väljamõeldud tegelasele), kes sinu jaoks emalikkust kehastab – neid võib olla loomulikult rohkem kui üks.
Tee nimekiri omadustest/märksõnadest, mis sulle tema juures meeldivad, mida sa temas imetled.
Kirjuta neid märksõnu välja vähemalt kümme. Seejärel loe nimekiri üle, soovi korral täienda seda. Ja siis kirjuta sellele nimekirjale toetudes üks kiri. Kiri võib olla adresseeritud nii mõnele sind mõjutanud emafiguurile, aga ka väljamõeldud kujule, kes ärkas ellu sinu kujutluses praegu selle nimekirja koostamise ajal. Kirjuta talle mida sa temas väärtustad ja miks.
Ära väga mõtle, lase oma pliiatsil end juhtida.

Niimoodi iseendale kirja kirjutades, märkad ja kinnistad neid omadusi ka endas ja kasvatad oma sisemist tutvatunnet. Jäta kiri pärast alles, siis saad tarvidusel alati üle lugeda.

[1] Sarah Kay, The Ladder, kogust „No Matter the Wreckage“, 2014

[2] Leelo Tungal, „Enne, kui sain emaks“

[3] Elar Kuus, „Memme musi“, Eesti Raamat 1978