See on Biblionaudi veebruaris ilmunud kuukirja avatekst. Kui soovid kuukirja oma postkasti, anna endast teada siin. 

*

“Ei olegi mingit uus-aasta, uus-mina asja praegu. Ega see suvi ei ole, kus õhtul kell 9 on veel pool päeva ees. Praegu on ju kõige sügavam talv. Tulebki rahulikult võtta.” Need on mu hea sõbranna sõnad, millele paar nädalat tagasi innukalt kaasa noogutasin. Sest olen juba mõnda aega tundnud ju täpselt sedasama. Aga sellest hoolimata proovinud sellest tundest üle saada. Kuni otsustasin, et ehk pole tarvis.

Meie selja taga on pea pool aastat üha jahedamat ja pimedamat aega. Ja kuigi lumi vahepeal sulab ja päikestki näitab, siis see kulub niisama elus püsimisele ära. Tahaks lihtsalt soojendada konte, puhata silmi ja vaadata sissepoole. Tuletada meelde oma unistused. Vestelda rahulikus tempos inimestega, kellega päriselt vestelda soovid.

Isegi kui millessegi väga panustada, siis tulemused näivad praegu võtvat oodatust enam aega või ei ole meelepärased. Eks muidugi sedagi saab seostada inimeste üldise väsimusega. Aga juhul kui oled müüdilemb nagu mina, saad lisaks mõelda, et ehk on praegu taevaste vaatemängude vaheaeg. Ja seetõttu aeg seisab ka maa peal.

Umbes nii, et jumalad vahetavad kostüüme ja tegevus on liikunud kulisside taha. Kolinat ja kõkutamist on vahepeal kuulda, aga ega rohkem midagi aimata ei lasta. Ja sinu aplausi ja hõikeid ka keegi ei kuule. Parim, mida teha saab, on minna teatri puhvetisse, võta oma kohv ja konjak, ja mõelda seni kogetu ja nähtu üle järele. Uus kirevates kostüümides vaatus algab tõenäoliselt kiiremini kui oodatagi julgeme.

Hiljuti lugesin ka üle muinasjutu “12 kuud”, kus südatalvel metsa lumikellukesi tooma saadetud vaeslaps kohtab korraga tervet aastaringi. Kahtteist kuud, kes istuvad koos ümber metsalagendikul kumava lõkke. Nüüd, täiskasvanuna, panin esimest korda tähele seda, et muinasjutus on kuud eri vanustes. Või õigupoolest sain aru, mida see tähendab. Selles muinasjutus on jaanuar ja veebruar aastaringi vanimad esindajad, auväärt raugad. Alles märts on jälle poisike. Sest et loomulikult – aastaring nooreneb  ja läheb käima sealt, kus tuleb juurde uut energiat ja valgust. Kevadel. Miks me endalt siis midagi muud eeldame?

Maailmal on oma rütm. Ehk ei olegi nii halb mõte proovida austada looduse rütme ka iseenda sees ja ajale alistuda. Oluline pole lõpuks ka see, mitu tegu, mitu liigutust me päevas teeme, aga kui kvaliteetsed ja tulemuslikud need on. Nagu Alexanderi tehnika, kus õpetatakse oma keha võimalikult ökonoomselt kasutama – tehes ainult mõttekaid liigutusi. Ja see ei tähenda sugugi loidust ega laiskust, see tähendab kontsentreeritust. Enda eluenergia ratsionaalset kasutamist.

Tean inimest, kes vanasti oli väga ärritunud kui pidi näiteks raudtee ülesõidukohal rongi järel ootama. Närvitses ja vaatas kella ja mõtles, et jääb nüüd niikuinii kohtumisele hiljaks. Et siis kohale jõudes avastada, et teine inimene on kohtumise ära unustanud, näiteks. Kuni hakkas aegamisi seda teisiti mõtestama – et ju ta enne kiirustas ja nüüd peab natuke paigal seisma, et taas omasse aega jõuda. See lähenemine on nüüdseks säästnud talle hea hulga närvirakke. Jah, loomulikult on olukordi, kus täpsus on ülimalt oluline. Aga ka olukordi, kus meie võimuses ei ole aega liigutada. Ja ehk elu mõnikord aeglustab ja kiirendab meid tõesti tahtlikult?

Ehk ei tasu end siis iga hinna eest vastu aja teravaid servi vigastada, trampida jalgu ja nõuda jaanuarilt lumikellukesi. Võiks ju hoopis vahelduseks mõelda, et meil kõigil on oma ajavool, mis meid soodsate sündmuste suunas juhib. Kui me sellesse lõõgastume. See on hoopis midagi muud kui uimerdamine või laisklemine. See on oskus oodata oma aega.

Ja lõpetuseks – hiljuti kuulsin, et Tallinna Toomkiriku tornis on teadaolevalt Eesti ainus siiani säilinud kell, millel puudub minutiseier. Sest minut – see tuleb sõnast minuta – vähendatud, tähtsusetu. Ja selliste kellade meisterdamise taga on olnud arusaam, et tund on vähim ajaühik, millega elus üldse tasub arvestada. Tund on vähim ajaühik, millel on tunne sees.

Seega, me oleme praegu talve ja kevade vahejaamas. Ja see on ka tegelikult üks väga mõnus koht. Kui lubada seda endal päriselt kogeda. Tund tunni, ja tunne tunde haaval.

Portreefoto: Eva Bronzini
Kollaaž: Laura Jüristo