Suvise leitsaku tipphetkel tegi Eia mulle ettepaneku saada kokku ja vestelda vaimsest tervisest ja sellest, kuidas seda hoida. Ehk siis tegelikult ikka elust ja armastusest. Vestlus ilmus ajakirja Edasi sügisnumbris ja selle täispikka versiooni (kus räägime ka ületöötamisest, aktiivsus- ja tähelepanuhäirest ja eri rahvaste lõunakommetest) saab nüüd lugeda Edasi.org lehel. Siin aga siis natuke lühem lugu: 

VÕITA RUUMI JUURDE OLEVIKULE 

Eia Uus vestles kirjandusterapeut Berit Kaschaniga sellest,  kuidas tänases maailmas vaimset stabiilsust ja heaolu saavutada  ning hoida. 

Tekst: Eia Uus
Fotod: Iris Kivisalu 

Eia: Hiljuti pidin lähedasele segastel asjaoludel kiirabi kutsuma.  Pärast selgus, et depressiooni haiguslehel oli ta nädala jooksul teinud  „turbot“ ehk proovinud läbisegi kõike, mida parema enesetunde nimel  soovitati: nõelravi, kaanid, tantramassaaž, maksapuhastus ja mis kõik  veel. 

Kuidas saaksime välja mustrist, et vaimse tervisega (või teisisõnu  endaga, oma komplekside, traumade ja muredega) tegeleme ainult  siis, kui paanika on käes ja seda enam vältida ei saa? 

Berit: See on karm näide, niimoodi võib end veel suuremasse kriisi  viia. Kõiki nõuandeid korraga kuulda võtta on ohtlik. Tundub, et  inimesel oli tugev ärevuse foon ja sellest lähtuvalt soovis ta lahendust  otsekohe. Paraku, kui isegi marraskil põlv ei parane üleöö, siis  marraskil psüühika ka mitte. 

Muidugi saab paljusid läbipõlemisi ja „aukukukkumisi“ ennetada. Siit  algab see lihtne ja samas keeruline osa – iseenda vajaduste  märkamine ja igas mõttes enda eest hoolitsemine, mis võib viia täiesti  uue elustiili kujundamiseni. Kõlab hästi, aga elluviimine võib nõuda  päris palju kannatlikkust. 

Eia: Viimasel ajal märkan, et teen näiliselt meeldivaid asju: kõndides  kuulan audioraamatut, koristades vaatan ühe silmaga head dokki. Aga  niiviisi ei lase ma endale tekkida vaimset ruumi, õhku, mõttepausi. Ja  

siis olen täiesti kurnatud, sest mu pea on kogu aeg asju täis – ning  need asjad ei ole isegi minu asjad. 

Berit: Jah, esiteks oleme rööprähklemise müüdi ohvrid. Ja samas on  inimestel tihti teadvustamata hirm selle ees, mis saab, kui korraks  peatuda. Ja eks sealt hingepõhjast võibki igasuguseid asju tulla – aga  see kõik on ju osa sinust. Meie tunded on tundmiseks ja kui need  tulevad liiga suure volüümiga, siis järelikult on need jäänud mingis 

eluhetkes läbi kogemata. Aga see ei tähenda, et need oleks müstiline  tume pool, mida peita ja alla suruda, isegi iseenda ees. Julgen öelda,  et kõigil on olnud olukordi, kus oleme emotsionaalselt  ebaadekvaatsed, reageerime üle – kasvõi enda sees, teiste eest varjus.  Ja siis on pärast piinlik ja püüame unustada. Ja meie oma allasrutud  tunded peavad jälle oma urgudesse taanduma, et asuda järgmist hetke  varitsema, mil meid üllatada. Ent tõsi on ka see, et inimene ei ole  iga hetk võrdselt valmis oma valudega silmitsi seisma, eriti  sellistega, mille juured on sügaval. 

Eia: Mulle oli kunagi suureks abiks, kui sain aru, et depressioon ei ole  minu ainulaadne hoomamatult raske eripära, vaid levinud seisund,  mille mitmekülgse raviga tuleb tegeleda. 

Berit: Psühhoteraapiates hakkab lääne filosoofia idale järele jõudma,  teooriale lisandub praktika. Diagnoos ei ole ainult silt ja ravimid,  vaid on ka konkreetsed tegevused, mida oma heaolu  parandamiseks argipäeva lülitada. Patsient ei ole enam passiivne  tabletivõtja, kes ootab tulemust. Samuti diagnoos ei ole häbimärk,  mille tõttu peaks elust eemale hoidma. Nende hoiakute muutmise  nimel on tehtud palju tööd ja tehakse ka edaspidi. Saame aina rohkem  aru, kui palju meie aju on võimeline muutuma ja teadlik tähelepanu  suunamine on viis oma aju ümber õpetada. 

Igasuguse teraapia, hingetoe praktika, minevikuga tegelemise  eesmärk on võita ruumi juurde olevikule. Sa võtad teema, mida sa  võib-olla enda teadmata kaasas kannad ja mis sind mõjutab, ning teed  vajalikud sammud, et anda see tagasi minevikule, kuhu see kuulub.  Selleks, et rohkem olevikus olla, peaksime julgema läbi kogeda  tunded, , mis kunagi on väljendamata jäänud. Niimoodi vabaneb  tohutu ressurss. 

Eia: Mind hämmastab siiani, kui paljude jaoks on teraapia tabuline  või „uhhuu“… 

Berit: Olen juba harjunud, et mõni pööritab silmi, kui kuuleb, et olen  kirjandusterapeut: „Tänapäeval on kõik teraapia ja kõik inimesed  terapeudid!“ Aga teraapiate ja eneseotsingu buum, millesse tihti  skepsisega suhtutakse, on siiski mingi suurem sümptom. See on  reaktsioon. Oleme ka siinmail jõudnud ajajärku, kus on instinkt  tegeleda oma sisemaailmaga, ja arusaam, et asjad pole ainult need,  mis füüsilise silmaga paistavad. Oleme tsivilisatsioonina jätnud  oma sisemaailma hooletusse ja nüüd rohib igaüks nii hästi (või 

nende vahenditega) nagu ta oskab. Naeruvääristada ei tohiks selles  olukorras kedagi. Vaja on lahendusi. Ja muidugi on foonil mingi  suurem vaimsete väärtuste kriis, inimesed otsivad mõtestatust,  ühtekuuluvustunnet. 

Mul ei oleks selle vastu midagi, kui me ühel päeval ei nimetataks  paljusid asju enam teraapiaks ega ostetaks neid teenustena, vaid need  oleksid meie argipäeva loomulikud osad, olgu need siis teadlik  hingamine ja võimlemine, looduses viibimine, tähenduslik  suhtlemine, kirjandus või muu. 

Eia: Kui depressiooniga tahtsin vaid voodis olla, ütles psühholoog, et  pean jätkama positiivseid tegevusi, mis varem rõõmu tõid. Alguses  tundus see vale soovitusena, aga läksin jõuga sõpradega uisutama ja  enda sünnipäevale, ning üsna ruttu läks enesetunne paremaks! Tundub  elementaarne teha meeldivaid tegevusi, võiksime seda loogiliselt teha,  aga mul oli vaja, et keegi mulle seda ütleks. 

Berit: Jah, mõnikord unustame ära, mida me soovime ja mis meile  meeldib. Nendeks aegadeks olen ise teinud ja teistele soovitanud  ennetavalt teha nimekirju asjadest, mis sulle rõõmu pakuvad. Näiteks  14 asja. Siis, kui tuleb see auk või tühimik ette, on sul nimekiri  olemas – hakkad otsast minema ja planeerid igasse päeva ühe  meeldiva tegevuse. Juba kolmandast-neljandast päevast läheb olemine  paremaks. 

Tihti õpetavadki psühholoogid ja terapeudid inimestele ka elulisi  oskusi. Prantslanna Elaine Konopka, kes kombineerib teraapilist  kirjutamist ja kehatööd, rääkis, et kord alustas ta kliendiga töötamist  pere-eelarve ülevaatamisest – sest inimene oli depressioonis ja  murdumas, kuna on võlgades. Sellist inimlikkust ja kohanemisvõimet  tahaks eeldada igalt vaimse tervise spetsialistilt, või vähemalt oskust  patsienti suunata ka vajalikke elulisi teadmisi juurde hankima. Eks  hea professionaal oskab delikaatselt osutada ka sellele, kui inimene on  meeleoluhäire tõttu näiteks hügieeni hooletusse jätnud – öelda, et  sulle oleks väga kasulik seista igal õhtul vähemalt natuke aega sooja  voolava vee all. 

Eia: Mulle ütleb terapeut alati, et pean sooja toitu sööma. Ja vett  jooma. Mulle meeldib see ütlus, et vajan vett ja päikesevalgust, sest  olen lihtsalt keeruka siseeluga toataim. Hoolitsengi siis enda nagu  taime eest. Elementaarne enesehoolitsus kaob kohe ära, kui see  seisund tuleb.

Berit: Samas kõigil ju ei kao. Baasoskusena oskame enda eest nii  hästi hoolitseda, kui hästi meie eest on lapsena hoolitsetud. Aga  õnneks me saame terve elu uusi oskusi omandada ja ja paljud õpivad  oma laste kaudu enda eest paremini hoolitsema. 

Mängu tuleb ka enesearmastus. See ei tähenda, et peaksid kogu aeg  juubeldama või olema iseendast sillas. Aga armasta ennast nagu  loodust, sellise suure ja avara rahuliku tundega. Vaikne aupaklik  soojus võiks olla enda suhtes igas päevas nagu siis, kui lähed metsa ja  vaatad, mis seal on, näiteks puu on murdunud või avaneb uskumatult  maaliline pilt. Sa ei arva, et mets peaks olema teistsugune kui ta on, sa  naudid tema mitmekesisust. Endasse suhtu samamoodi. Kui ma  oleksin loodusvaade, mis seal praegu näha oleks? Võta märkmik ja  hakka avastama! 

Eia: See on ilus! Kipub vist olema, et kriitika saab mõtteis  prominentsema koha kui kompliment. 

Berit: Siit tuleneb teadliku tähelepanu juhtimise vajadus, näiteks  päeviku pidamine, et oma rõõme ja kordaminekuid üles tähendada.  Siis aju hakkab järjest rohkem neid seoseid looma ja juhtima  tähelepanu sellele, mis hästi on. 

Me tegeleme nii suure osa ajast probleemidega ja see võtab  tähelepanu ära headelt asjadelt, mis ei vaja lahendamist. Tervet  maailma ei ole kunagi vaja päästa, sest suurem osa maailmast  toimib siiski väga hästi, muidu meid lihtsalt ei oleks.

Eia: Sa oled nüüd mitu korda maininud päevikupidamist. Viimasel  ajal tundub, et ükskõik, mis koolkonna infoväljas viibin, olgu see  vaimne tervis, ärijuhtimine, teadus või muu, igal pool on üks  põhisoovitusi pidada päevikut. Miks? 

Berit: Ühelt poolt on see igapäevane regulaarne ventileerimise  võimalus. Mõni kirjutab, mis juhtus, see ka maandab. Aga tasub  fookus suunata üha enam välistelt kirjeldustelt sellele, mida sina  nendes olukordades tundsid. Oma tunnete nimetamine on võtmeks  nende juhtima asumisel. See on tohutult vabastav: sul on õigus oma  loole, õigus öelda välja oma tõde, kuidas sina neid olukordi kogesid. Eia: Inimesed tihti pelgavad ka oma sisemaailmaga tegelemist  sellepärast, et sellel tundub mingi kultuslik ja kahtlane roosa vine  ümber olevat. Et see muudab inimesed eluvõõraks. Variant on  vaikides piinelda või siis ennast tolaks teha.

Berit: Oma sisemaailmaga tegelemine ei tähenda mingit  sektikäitumist või seda, et pead kohe jätma kogu oma argipäeva ja  võtma täiesti uue elutee – minema paljajalu üle süte uude ellu. Tihti  eeldame, et enne suuri elumuutusi peame olema valmis suurteks  piinadeks – et vahepeal tuleb kotkas, kes nokib mu maksa. Tegelikult  võivad suured muutused tulla ka pehmelt, sammhaaval. Sina ise ju  juhid seda. 

See tähendab ennekõike oma argipäeva mõnusamaks muutmist, et  kujundada harjumused, millele toetudes , oleks hea tunne ärgata,  lähedastega suhelda, teha kõiki neid asju, mida meeldib ja tarvis teha  on. Et ma oleksin rahulolevam ja adekvaatsem inimene. 

Täispikka versiooni intervjuust koos harjutustega loe: Edasi.org