Menüü

Läbi aegade on inimeste päevikutest otsitud olulist teavet möödunud ajastute kohta või siis püütud neist põlevil silmil välja noppida pikantseid detaile kirjutaja eraelust. Vähem on uuritud seda, missugust rolli mängis päevik kirjutaja jaoks kirjutamise hetkel, tema igapäevaelu ja emotsionaalse heaolu seisukohalt. Soov oma mõtteid ja tundeid üles tähendada, jätta oma elust kirjalikke jälgi, on inimestele igiomane ja seotud soodumusega tajuda oma elu kui jutustust. Rõõmustav on tõdeda, et päevikupidamine on tegelikult ka igati tervislik.

Nüüdseks on mitmed uuringud näidanud, et regulaarne päevikupidamine aitab leevendada astmanähtusid, ärevust, liigesevalusid ja emotsionaalset stressi ja aitab seeläbi tõsta ka organismi vastupanuvõimet haigustele. Eriti suur abi on päevikust depressiooninähtude leevendamisel. Lisaks kirjutamise iseenesest rahustavale mõjule aitab päevik pidada arvet tõusude ja mõõnade üle, annab kõrvaltpilgu oma reaktsioonidele ja on sinu oma käega kirjutatud tõend selle kohta, et elu on alati pidevas muutumises.

Kirjanik Virginia Woolf avaldas 1929. aastal essee “Oma tuba”, milles ta osutab, et naistele on tarvis anda aega ja ruumi loometööks, et iga naine vajab “oma tuba”, kus segamatult, argitoimetustest eemal, vaimutööga tegeleda. Seda metafoori laiendades võib väita, et ka päevik võib tinglikult olla igaühe jaoks see “oma tuba”, kus olla täpselt see, kes sa oled ja väljendada end täiesti vabalt.

Olenemata soost ja elukutsest võib päevikust saada inimesele hea ja usaldusväärne kaaslane. Enda mina avastamine keele kaudu on alati kui ilmutus, kuigi sõnade leidmine oma sisereaalsuse kirjeldamiseks võib olla kohati valulik protsess.

Päevikupidamise psühhoteraapiliste kasutusvõimaluste uurimine ja väljatöötamine sai alguse 1970. aastatel Ameerika Ühendriikides. 1974. aastal avaldas Christina Baldwin käsiraamatu päevikupidamise hüvedest ja päevikust kui “elukaaslasest”, mõni aasta hiljem avaldas New Yorgi psühholoog Ira Progoff oma “Intensiivse päevikupidamise” meetodi põhiseisukohad, millest on nüüdseks välja kasvanud omaette kaubamärk ja koolkond.

Päevikupidamise kasulikkuse ja teraapilise kirjutamise revolutsiooni jätkas 1980. aastatel psühholoog James Pennebaker, kes tegi eksperimendi oma tudengitega ja palus neil kirjutada neljal järjestikusel päeval oma päevikutesse vähemalt 15 minutit mõnest oma elu kõige keerulisemast/koormavamast mälestusest.

Pennebakeri tööhüpotees oli, et saladuste kandmine koormab nii inimese psüühikat kui ka füüsist – seni kuni inimene enda ees salatseb, on ta põhimõtteliselt iseendaga sõjas. Oma põhitundmuste varjamine nõuab tohutul hulgal energiat, see närvutab motivatsiooni püüelda väärtuslikumate eesmärkide poole ning tekitab tüdinud ja väljalülitunud tunde.

Ehk siis – kui sa ei saa öelda välja, et elevant on toas, siis võiks vähemasti lubada see tõdemus endal välja kirjutada. Juba sellest on palju kasu. Pennebakeri aastate jooksul läbi viidud teraapilise kirjutamise katsetest kõnelev artikkel ilmus 1997. aastal ajakirjas Psychological Science ja sellest sai edasiste uuringute üks alusdokumente.

Päevik annab võimaluse vaadata ennast uuest perspektiivist. Elusündmustest ja tunnetest kirjutamine valmistab meid juba muutuseks ette, neuroloogilisel tasandil hakkame sündmust läbi kirjutades seda juba vabastama ja ümber töötama. Käsitsi kirjutamine aitab tugevdada ka ajupoolkerade vahelisi ühendusi, sündmuste üleskirjutamine aitab mõista kogemuste struktuuri ja tähendust, lisaks mõjub päevikukirjutamine hästi ka keskendumisvõimele. Päevikupidamisel on muidugi mõtet vaid siis, kui vallandada oma “sisemine toimetaja” ja mitte hinnata kirjutatut, lihtsalt lubada endal kirjutada.

Iga päevik on loomulikult autori nägu: sõnad võivad vahelduda joonistustega, päevikusse võib kleepida, päevikulehti rebida ja lihtsalt täis sodida. On ka inimesi, kelle jaoks mõjuvad maandavalt väga süsteemsed päevikud – näiteks kirjanik Tammsaare, kelle igapäevatööks oli loominguline kirjutamine, maandas ennast arveraamatutesse ülitäpseid sissekandeid tehes.

Tänapäeval kasutatakse päevikupidamist USA-s ja Suurbritannias tugiteraapiana nii vähiravipatsientide, sõjaveteranide, koduvägivalla kui ka teistetraumaohvrite psühholoogilisel toetamisel. Loomulikult ei pea aga kirjutama ainult traumeerivatest või häirivatest asjadest, väga kasulik on kirjutada ka asjadest, mis meeldivad.

Kuna meie aju jätab meelde ebameeldivaid kogemusi viis korda suurema tõenäosusega kui meeldivaid, siis on hea kui teadlikult positiivsete mälestuste ja reaktsioonide meeldejätmisse panustame. Päevikusissekannete juurde võiks lisada ka kuupäevad – see aitab pidada järge ja ühtlasi ka “kuulda” vaikushetki oma sissekannete vahel.

Aga kuidas alustada? Võta märkmik, mis sulle tõesti meeldib, kirjutusvahend, millega on mugav kirjutada, otsi koht, kus sind keegi mõnda aega ei sega ja küsi endalt: “Kuidas ma end praegu tunnen?” Ja siis lihtsalt kirjuta, teades, et kõik vastused on õiged. Niimoodi võib päevikust saada kompass. See on lihtne ja tervislik kingitus iseendale.

 

Kasutatud allikad:
Adams, Kathleen, Ross Debora 2016. Your Brain on Ink. A Workbook on Neuroplasticity and the Journal Ladder. Rowman&Littlefield.
Marinella, Sandra 2017. The Story You Need to Tell. New World Library.
van der Kolk, Bessel. 2020. Keha peab arvet. Tänapäev 2020
Pennebaker, James W. 1997. Writing about Emotional Experiences as a Therapeutic Process. Psychological Science 8. 162

 

Artikkel  valmis algselt ERRi Novaatori portaali jaoks (11.01.2021), TLÜ Minutiloengu raames.

© 2020 Berit Kaschan. Kõik õigused kaitstud