Ühtlasi olen saanud aru, et vanad sõbrad hoiavad inimest värskena (kui nad on ikka tõelised sõbrad, mitte mingid “mina-tunnen-sind-kõige-paremini-sa-oled-alati-selles-saamatu-olnud” tüüpi piiratud mõtlemisega vanad tuttavad, kes on mingi põhjusel ikka veel su elus alles). Tõeline vana sõber toob sinus välja ka eelnevate eluperioodide parima, aitab sul kontakti hoida oma eheduse ja elurõõmuga. Ja kui ka täiskasvanuna naerda koos mingit neljandas klassis tehtud nalja nagu oleks see juhtunud eile või kui kohvikus kõlava retroloo taustal teie mõlemi silmad särama löövad, siis on asi õige, ma ütlen.

 Ja nüüd lõpuks kirjutamisharjutus ka.

 Täna võikski siis kirjutades mõelda oma sõpradele — just sellistele, keda oled tundnud juba pikka aega. Kirjuta soojenduseks mõned nimed välja, vali nende inimeste hulgast siis alustuseks üks inimene ja mõtle tema peale. Proovi iseloomustada teie sõprust kõigepealt kolme lausega. Ja seejärel kolme sõnaga.

Kuidas oli?

Seda läbinisti positiivse mõjuga harjutust võib muidugi teha ka kõigi teiste kallite inimestega. Ja nii tihti, kui vähegi soovi on. Mõnel päeval võid võimalusel võtta rohkem aega ja kirjutada välja ka mõne loo, mis selle sõpruse või suhtega seoses meenub. Niimoodi kasvab ajapikku sinu enda silme all nende inimeste nimekiri ja lugude hulk, mis on sind kujundanud.