1. Lootus ja loomine
Eks muidugi alati on oluline teada, kus ja mis on sinu hingepide. Millest saad sa jõudu ja lootust, millesse sa usud, mis on sinu väärtused. Sest ikka ja jälle on aegu, kus see küsimus on järsku keskne peaaegu igas päevas.
Igaüks pakub maailmale seda, mida ta oskab ja saab. Ja mõtlesin, et pakun tänasest kuni märtsi lõpuni siin lehel iga päev ühe luuletuse või muul moel poeetilise teksti, mis ehk võiks teistelegi anda natuke perspektiivi, rõõmu, lohutust, mõtteainest, maandust, lootust ja jõudu. Läbisegi ja ükshaaval. Sest enda jaoks olen selliseid tekste välja otsima hakanud niikuinii.
Et aga kuraatoriprogramm liiga ühekülgne ei saaks, olen kutsunud kampa ka paar luuletundlikku sõpra, kelle lemmikutega samuti seda valikut rikastada. Ja ühtlasi kutsun samuti teid kõiki julgesti jagama oma mõtteid ja tekste, millest ise olete keerulistel eluhetkedel tuge saanud või mida lihtsalt kauniks ja oluliseks peate. Ja miks.
Vaatame siis, kuidas see kõik siin kujunema hakkab.
Esimeseks tekstiks valisin Doris Kareva luuletuse “Elul ei ole lugu”. Kindlasti paljudele teist samuti tuttav, oma ja oluline. Minu jaoks on see luuletus rääkinud ennekõike sellest, et igaüks kannab vastutust selle eest, mida ta maailma juurde loob. Ja see tekst ise kahtlemata loob lootust ja suunab sama tegema ka oma lugejat. Sest lootus on loodusjõud, mis saab väge just meist endist.
Elul ei ole lugu,
elu on loomine.Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.
Doris Kareva, luulekogust “Deka”
Foto: Aaron Burden / Unsplash