Viimastel päevadel olen palju kuulnud inimesi rääkivat sellest, kuidas üleöö on järsku kõik pseudoprobleemid ära kadunud. Elu põhiväärtused on selgeks saanud. Meelde tulnud. On küsimusi, mida me enam endalt ei küsi. Vastuseid, mida oskame nüüd une pealt anda. Ela, ja lase teistel elada – seegi pole enam sõbralikkusele kutsuv käibeväljend, sellest on saanud palve.

Eile mõtlesin selles kontekstis ka vananemisele. Veel väga hiljuti elasime maailmas, kus vananemine oli tabu. Miski, mida tuli paljude arvates pehmendada, mida oleks ikkagi viisakas natuke varjata. Aga praegu tundub järsku see ikka üks suur ja mõnus unistus, kas pole? Rahulikult vananeda. Lihtsalt elada oma elu. Armastada, areneda, avastada. Teha tööd, mida armastad, kaasinimestest ja elukeskkonnast hoolida ja hoolitseda, luua, küpseda, eksida ja eksimusi tunnistada, jääda pensionile, tunda rõõmu lapselastest ja oma veidrast, aga ometi ainuõigest elukaaslasest. Kes soovib, ka uuest karjäärirajast. Üha uuesti vaimustuda oma sõpradest ja teistest lähedastest, kes on olnud su kõrval juba … vähemalt sada aastat. Mõelda mõnikord sellest, mis kõik on läbi tehtud. Ja millest on läbi tuldud. Ja kui tühised on need asjad, millepärast me üksteise kallal näägutame – ja sellest hoolimata mõnikord ikkagi näägutada.

Praegu on hästi oluline teha plaane ja neile kindlaks jääda (võid oma sünnipäevapeo formaati muuta, aga ära seda päriselt tühista). Kinnitada ankur tulevikku. Seada eesmärke. Vähemalt terveks aastaks, kui mitte kauemaks. Aastateks. Aastakümneteks. Seegi leevendab pisut teadmatuse ja pidetuse tunnet. Loob silla tänase ja tulevase aja vahel. Pane oma plaanid paika, siis maailm teab nendega arvestada.

Tänane luuletus tuleb koos kirjutamisülesandega – loe tekst läbi ja kirjuta sellest oma versioon. Missugune oled sa 10, 20, 50 või 100 aasta pärast? Kasuta kogu oma fantaasiat. Tee seda mõnuga, mõtle kõikvõimalikele detailidele. Et siis: “ükskord, kui ma olen vana…”

Ja lisaks – kel võimalik, suhelge vanavanematega. Inimestelt, kes on maailmas elanud sinust  nii pool sajandit kauem, võib neil päevil saada ootamatult palju tuge. Väärtuslikku infot eksistentsi paradokside kohta.

Homseni.

Tänane luuletus on Jenny Josephi “Hoiatus”.

Ükskord kui ma olen vana, hakkan ma kandma lillasid riideid
koos punase mütsiga, mis nende riietega kokku ei lähe ja niikuinii mulle ei sobi.
Oma pensioni eest ostan brändit ja suvekindaid
ja satiinist sandaalid ja ütlen siis kõigile, et isegi või jaoks ei jätku mul raha! 

Ja kui ma ära väsin, istun kõnniteele maha
Ja kugistan poodides alla kõik toidunäidised ja vajutan kõiki hädaabinuppe
Ja tõmban oma jalutuskepiga mööda kõiki trepikäsipuid ja aialippe
Et kompenseerida oma mõistlikku noorust.

Ma lähen toasussides välja vihma kätte
ja nopin teiste inimeste aedadest lilli
ja õpin sülitama. 

Siis tohib kanda kohutavaid särke ja minna paksemaks
ja süüa ühekorraga ära terve kilo vorstikesi
või hoopis nädal aega ainult leiba hapukurki
Ja koguda erinevatesse karpidesse tohututes kogustes pastakaid ja pliiatseid ja õlleklaasi aluseid. 

Aga praegu veel tuleb kanda riideid, mis hoiaks sind kuivana
ja maksta üüri ja tänaval mitte vanduda
ja olla lastele heaks eeskujuks.
Tuleb kutsuda sõpru õhtusöögile ja lugeda ajalehti. 

Või ehk siiski peaks juba praegu natuke harjutama?
Et inimesed, kes mind teavad, ei oleks liiga šokeeritud
kui ühel päeval äkki
ma olen vana, ja hakkan kandma ainult lillasid riideid.