Tõlkisin natuke läbi inglise keele Taani luuletaja ja kirjaniku Tove Ditlevseni (1917–1976) luulet. Ditlevseni autobiograafiline romaan “Kopenhaageni triloogia” jättis mulle kustumatu mulje ja ühtlasi tekitas suure huvi tema luule vastu. Mis omakorda viis mind avastuseni, et Ditlevseni luulet ei ole ka inglise keelde tegelikult veel kuigi palju tõlgitud. Kogutud luuletused pealkirjaga There Lives a Young Girl in Me Who Will Not Die annab Penguini kirjastus välja 2025. aasta jaanuaris. Et kellel huvi, saab siit silma peal hoida.

Ditlevseni luule ei jää  ilmselgelt tema laitmatule proosale mitte millegi poolest alla ja seetõttu tema fenomen meenutab natuke ka Sylvia Plathi oma. Sest väga vähe on autoreid, kes õnnestuvad võrdselt nii luule kui proosa loomises. Et kohe päriselt õnnestuvad. Plath ja Ditlevsen aga seda tõesti tegid – Plathi ainus romaan “Klaaskuppel” on ka kirjutatud väga kindla käega ja sõnade kaalu adudes ning ka narratiivi oskuslikult ohjates. Mis võib olla luulest proosasse suunduvate inimeste jaoks üks suuremaid väljakutseid. Igal juhul – mõlemad need naised on loonud maailma ajatu väärtusega kirjandust, mis inspireerib loendamatuid tulevikuinimesi. Ja loemegi selle kinnituseks nüüd selle Tove luulet, kes vähemalt minu isiklikus kirjanduskosmoses on komeedina viimaste kuude jooksul Tove Janssoniga vähemalt sama oluliseks saanud. Vähemalt, ma ütlen.

Lahutus 1

Ta ütles,
et nõuab
lahutuse korral
kõigest
endale poolt.

Poolt diivanit,
poolt televiisorit
poolt suvemaja
poolt naela võid
poolt last. 

Korter on minu oma,
ütles mees,
sest see on minu nimel.
Aga mure oli selles,
et ta armastas naist. 

Naine aga armastas teist
kelle naine nõudis
kõigest
endale poolt. 

Nõnda seisis abieluseaduses.
See oli selge nagu
kaks pluss kaks on neli.

Advokaat ütles,
et nii on õige. 

Naine lõi kõik
asjad pooleks
ja rebis maksuarve puruks. 

Siis startis ta naiste varjupaiga poole Jagtvjeil
koos poole lapsega. 

Last narriti koolis
sest tal oli ainult
üks kõrv. 

Aga elu oli kõigest hoolimata talutav
sest teisiti ei olnud võimalik.

*

Mis on keeruline 

Ema olla on lihtne.
Sünnitus polnud midagi.
Abielu ja lahutus
löövad krohvi sisse
vaid mõned praod
nagu siis, kui S-rong
mööda sõidab. 

Lihtne on kirjutada
lihtne on lugeda
oma loomingut valjul häälel ette
head põhjused
kodust minema libiseda.

Mis aga on keeruline
on kohvitund
pärast kõike seda.
Teised täiskasvanud näevad siis
et su käed värisevad
ja et sa ei jagagi nendega
sooja uudishimu
sündmuse puhul. 

Vanemad tüdrukud
on ise saiakesi küpsetanud.
Direktor räägib
kooli väljasõidust.
Kell on alles
pool üheksa hommikul.
Pausi ajal
koriseb su kõht valjult.
Ajendatuna pelgalt
ellujäämisinstinktist
jookseb su suu vett
kui kujutad ette
missugune see innukalt küsimusi esitav
kindla pilguga isa
voodis on.

Need aktused lõppe kunagi.
Su noorim laps on ainult üheksa aastat vana.
Sind ei hoiatatud selle eest
õigeaegselt.

Koguduse nõukogu esimees
on taimetoitlane.
Ta tänab sind
liigutava kogemuse eest
ja siis kaob ära
eessõnadesse.
Fanaatilise pilguga
joob ta oma
nisukliisuppi. 

Ta pole kolmkümmend aastat
suitsu teinud.
Ta ahmib sisse
õietolmutablette.
On hoidunud oma laste
vaktsineerimisest.
Aevastab, ja lõhnab
nagu küüslauk.

Kõik on väsimatud.
Nad joovad kohvi
ämbrite kaupa.
Õhus on katastroofi hõngu
lapsepõlv kukub
kappidest välja.

Janust poolsegasena
seilad sinagi
vestluste ulgumerele.
Kõik naeravad, sa oled
vaimukas koer.
Miks naised mitte kunagi
südamerabandusi ei saa?

Vikaari proteesid
liiguvad
kui ta kõneleb.
Järgmine kord ma
abiellun vikaariga
Järgmine kord
ma võtan kaasa
põuepudeli
ja joon selle
WC-s tühjaks.

*

Lahutus 4

Abielus mehed
täidavad
kogu maailma
tõkestavad
silmapiiri
otsustavad
teevad
järeldusi
on igal pool
ei helista kunagi
pühapäeviti. 

Õhtuti
nad tulevad
hiilivad sisse
pudeli
odava šerriga.
Sa lased
nad tuppa terve grupina
ja püüad
neid üksteisest
eristada.

Nad on paksud
või kõhnad
vertikaalsed
või horisontaalsed.
Nad nõretavad
õrnusest
ja headest nõuannetest
haavatavuse rüü
kiirustades selga tõmmatud.

Rahuloleva
omanikupilguga
praevad nad mune
hiljem
kuristavad
loputavad
parandavad
televiisori
kirjeldavad
oma laste
imelisi iseloomujooni
tõmbavad naise pildi
rahakoti vahelt välja. 

Ajad end sirgu
pärast viimase lahkumist
tühjendad tuhatoosid
silud ära lohu
padjal
lähed voodisse
oled üksi
enam ei pinguta
ja alustad uuesti
järgmisel hommikul
lootuses
et üks nende hulgast
ühel päeval
nihkub fookusesse
ja on erinev
ja helistab
pühapäeval.

Noor Tove Ditlevsen lastega.