Mul on olnud elus õnne sattuda paaril korral Jersey saarele – eelmise aasta suvel oli üks neist kordadest. Jersey on võluv ja kummaline saar (nagu kõik saared, vist), kandes endas mitmeid vastuolusid. Jersey kuulub formaalselt küll Suurbritannia koosseisu, aga asub tegelikult Prantsusmaa rannikule lähemal. Seetõttu on ka saare elanikkond jaotunud vähemalt kaheks selles osas, mis puudutab arutelu, kas see on tegelikult ikka rohkem inglise või prantsuse saar. Mõlema suuna sajaprotsendilisi pooldajaid leiab ohtrasti. Eks see on ka suur osa saare võlust – need kontrastid. Ja olgu öeldud, et kindlasti on prantsuse mõjusid tunda Jersey köögis, mis on tavalisest inglise köögist oluliselt nüansitundlikum. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Vaid hoopis sellest, et Jerseyl olen ma näinud ka suurimaid tõuse ja mõõnasid oma elus – ja mitte ainult kujundlikult, vaid päriselt. Ma polnud varem kogenud sellist asja, et ujumist peab planeerima kindlatele aegadele, sest suure osa päevast mõnikord merd lihtsalt ei ole – mõõn viib selle rannikust kilomeetrite kaugusele. Ja siis ühel hetkel on meri jälle tagasi – nagu poleks midagi juhtunud.

Sellest kõigest inspireerituna sündis ka eelmisel suvel see allolev tekst. Olen seda paaril esinemisel lugenud ja mõtlesin, et riputan nüüd siia blogisse. Sahtlisse ei raatsinud jätta ja samas mis seda üht lühikest teksti ka kirjandusajakirjadesse sudima hakata. Et siis siia ta esialgu jääb. 

MÕÕN

Mõõn on see, kui meri jätab meid maha. Tõmbub päriselt endasse. Mäletate, alles eile õhtul ta oli veel täiesti olemas, loksus meeleolukalt, rääkis kõiges kaasa, aga nüüd – läinud. Nagu põnev armuke või veel hullem – igavest truudust vandunud abikaasa, kes ühel hommikul on lihtsalt lahkunud. Märgid näitavad, et kiirustades, et kaduda kindlasti enne sinu ärkamist. Ta on korjanud hoo pealt kokku nii palju olulisi asju kui võimalik ja alles nüüd sa näed tema panuse tõelist suurust. Nüüd, kui ta selle tagasi on võtnud. See ongi mõõn – see on lohk su kõrval voodis, mis isegi enam isegi ei õhka soojust. 

Mõõn – ükski inimhääl ei teavitanud sind sellest ette, mis sest et see oli tähtedes kirjas, sinul polnud aega märgata. Maha on jäänud vaid oksarisu, kiviklibu ja vetikad. Ja mõned stoilised kivid. Neil on alati oma saatus. Ning muidugi liiv. Niiske salakaval liiv. 

Ta on läinud oma teed, meri on tõesti läinud oma teed, koos kalade, taimede ja kammkarpidega. Kõige suuremas segaduses on muidugi paadid jahisadamas. Kõik mäletavad, kuidas nad eile veel mõnuga vees õõtsusid, pakkusid lootust ja äratundmisrõõmu. Kandes endas unistusi silmapiirilie seilamisest, mingist uuest ja paremast elust. Nüüd külitavad nad liival nagu valudes narrid. Kaotanud oma mõtte. 

Meri on läinud ajama omi asju. Tal sai küllalt möödujate komplimentidest ja ahhetustest, klišeedest kubisevatest lauludest ja tantsudest ning üha kasvavatest ootustest, mida talle seati. Meri lahkus, et olla mõnda aega omaette. Või vähemasti nii siit kaldalt vaadates tundub.

Võib-olla on täiskuu kutsunud ta päriselt endale külla, võib-olla läks meri rääkima oma jumalaga? Mitte Neptuniga, tema elab ju mere sees, tema võim mere üle on vaid näiline, aga selle jumalaga, kes kunagi mere siin kaldal peatas, sellega, kes kunagi aegade alguses raputas merre kolm tera soola, ja lausus, jäägu nii! 

Võib-olla tõesti peab meri plaani tõesti mitte kunagi enam kaldale naasta, küsides just praegu oma nimetult jumalalt juhatust, mida selle asemel teha. Natuke ka nautides mõtet sellest, et jääbki selle ranniku rahvale igaveseks selgituse võlgu. Ta lihtsalt lahkus – sõnatult ja igaveseks. On see ju veel magusam kui pidevalt viimast sõna endale kaubelda. Vaikus. Jätta nad alatiseks oletama, kas sai tehtud midagi valesti või oli see kõik vältimatu ettemääratus, et selline oligi külale tõotatud saatus – jääda ühel hetkel meretuks. 

Meri on lähedal otsusele siin mitte kunagi enam randuda, mitte kunagi enam valutada selle ranniku pärast südant, vaid pigem alustada uuesti hoopis kusagil mujal.  Teha lihtsalt oma tahtmist, valida endale uus kallas, põhjustada seal ootamatu üleujutus. Võib-olla lausa mitu. Saada näha, kuidas selle ranna rahvas tervitab värsket merd, missuguseid laule nad looma hakkavad, missuguseid palveid nad leiutavad, et temaga häid suhteid luua ja pidada. See juba kõlab nagu plaan. Muidugi on siingi omad “agad”.

Ah et missugune variant siis lõpuks jääb?
Eks see saabki selgeks alles siis, kui meri lõpuks oma otsuse teinud on.
Küll sina ka sellest aru saad, küll sa kusagilt ikka kuuled. 

Seniks – võta vastu oma mõõn.
Sa oled seda väärt.