Siin on Biblionaudi 21. detsembril ilmunud kuukirja avatekst.
Järgmine kuukiri (järjekorras juba teine!) ilmub ühel jaanuarikuisel neljapäeval.
Ennast saab kuukirja soovijaks märkida siin.

*

Algus algab algusest ja mis on see algus?
See on, kui tunned armastust – siis paistab lõpus valgus.
Peeter Volkonski

Tänane öö on selle aasta kõige pikem. Ka pimeduses, muidugi, peitub rohkelt võimalusi. Esiteks, on võimalus, et kohe läheb valgemaks. Teiseks on võimalus midagi poolsalaja idanema panna, ja siis vaadata, kuidas ta valguse käes üha suuremaks võrsub. Ning selles vaimus ilmub teie ette ka Biblionaudi esimene kuukiri.

Praeguses ajas on algused ja lõpud koos. Enne veel, kui kalendriaasta lõppeb, algab uus päikesering. Peagi saabuvad jõulupühad on piiritsoon, mil pimedus hakkab taanduma. See on alati olnud põhjapoolkeral maagiline ja ka natuke ohtlik aeg – püha aeg, mil tuleb hoida valgust ja üksteist. Et juhtuks rohkem imesid ja vähem imelikkuseid.

Kõik pühad toetuvad mõnele suurele loole – loole, mille mõte on inimesi ühendada. Eelseisvate pühade tarvis on neid lausa mitu. On väga ammune lugu Ööjumalannast, kes igal aastal sünnitab uuesti oma poja – Päikese. On mõnevõrra hilisem lugu Pühast Neitsist, kes tõi ilmale Jeesuse. Nende lugude sees on lood jõulutaadist ja jõulupuust kõigis oma variatsioonides. On lugu valguse naasmisest ja looduse uue ringi algusest. Ja lisaks on meil omad inimeseksolemise lood – lood suguvõsadest, peredest, sõpradest ja sellest, mida me koos jõulude ajal teeme. Kuidas me ühendusi (taas)loome ja tugevdame.

Me vajame lugusid, mis on meie eluloost suuremad. Need loovad järjepidevust ja võimaluse alateadlikult lõõgastuda – ma ei ole üksi, minusuguseid on veel. Üks detsembrikuise kuukirja raamatusoovitustest on Johann Hari “Katkenud sidemed”, mis tegeleb depressiooni põhjustega just katkestuste teadvustamise ja ületamise kaudu. Oluline on ühendus iseendaga – ehk siis oskus teadvustada ja väljendada oma tundeid, soove ja vajadusi. Samavõrd tähtsad on aga ka ühendused kaasinimestega ja suuremate lugudega nagu päritolu ja maailm laiemalt. Ühenduste eest tuleb hoolitseda, neid lugusid tuleb pidada. Lood on meie sideaine.

Öeldakse, et emotsionaalselt rahuldustpakkuvaks eluks vajab inimene vähemalt viit tähenduslikku suhet. Viit inimest, kelle seltskonnas tunda end täiesti vabalt ja hoituna. Inimesi, kelle juuresolekul me julgeme olla haavatavad. Olla täiesti ise. Kes on sinu viis päriselt lähedast inimest?

Isegi kui sa selle küsimuse peale nüüd natuke võpatasid, on see ainult hea. Miski sinus reageeris – sa oled valmis alustama teekonda omade juurde.
Võib-olla on hea mõte võtta paber ja kirjutusvahend, oma inimesed üles kirjutada ja ühtlasi ka tunded, mis selle teemaga seostuvad? Ja ka mõelda, missuguseid inimesi sa oma ellu juurde sooviksid?

Hilma af Klinti seeriast “Kümme suurimat”

Just ühenduste kaudu olen ma algusest peale mõelnud ka Biblionaudist. Kui ma kirjutamisgruppide juhendamist 2018. aastal alustasin, olin elevil, aga loomulikult ka omajagu hirmul. Mind lummas võimalus tuua ühe laua taha inimesed, kes esialgu on üksteisele täiesti võõrad. Luua atmosfäär, kus kõik saavad tunda end piisavalt vabalt, et loovus avaneks ja usaldus kasvaks. Keskkond, kus üheskoos vabalt lugeda, kirjutada ja elust rääkida on mõnus. Aga teisalt oli selles päris palju ebakindlust. Kas ma ikka suudan inimesi veenda selle kõige tõhususes, vajalikkuses ja ilus? Teie olete minu vastus.

Usun siiani vankumatult, et loovus on meile kõigile ligipääsetav ressurss, mis tõepoolest aitab kutsuda ellu reaalseid muutusi. Selle avaldumiseks tuleb lihtsalt luua soodne keskkond, kus on alati olemas uudishimu, avatus ja usaldus. Ning minu kui juhendaja poolt loomulikult teadmised sellest, kuidas toimib inimese psüühika.

Inimeste kokku toomine ja ühisele kirjutamisteekonnale kutsumine on jätkuvalt Biblionaudi tuum. Ja nüüdsest saame koguneda mõttelise ühise laua ümber ka selles kuukirjas. Siin on natuke teine tempo kui sotsiaalmeedias, umbes selline nagu kirjutamiskursustel.

Olen püüdnud kuukirja üles ehitada nii, et see sobiks ka lõigukaupa lugemiseks. Siin on sel korral raamatusoovitusi, kirjutamisainest ja ülevaade sellest, mis hakkab toimuma lähikuudel. Nii palju kui see minu teha on. Järgmine kuukiri saabub sinu postkasti ühel jaanuarikuisel neljapäeval – muidugi kui sa seda soovid.

Õnnelikku pühadeaega,
kohtume pärast valguse naasmist!
Berit

Portreefoto: Eva Bronzini @fleurrustique
Illustratsioon Richard Erdoes Native American Myths and Legends