Inimesed on lugudest tehtud. On lugusid, mida jagame meelsamini ja lugusid, mida pigem hoiame enda teada. On lugusid, mis meid tõstavad ja lugusid, mis meid maadligi suruvad. Ühtviisi mõjusad on need kõik. Aga mis olulisim – me saame ise, igal eluhetkel, valida uuesti, kuidas me iseendast räägime. Missugustest lugudest me iseend kokku paneme, kuidas me end uueks loome. Nõnda ka mina. Seega. 

I

Ma olen Berit, ma sündisin ühe lõppeva ajastu lõppevas detsembrikuus. Linnas, kus asub oluline ülikool, kus ma seni ise päevagi õppinud pole. Sündisin emale, kes elas oma elu pöörase kire ja tulega, ja isale, kes on elanud kassi kombel. Minu tee kirjanduseni oli lihtne ja lühike – üks vanematest tutvustas mind raamatutele ja kujundas lugemisharjumuse, teine kostitas ise väljamõeldud absurdsete õhtujuttudega. Nad mõlemad rääkisid hommikukohvi kõrvale oma unenägudest. Nad mõlemad suunasid mind olema tähelepanelik maailma varjatud detailide suhtes. Tänan neid kõige selle ja palju muu eest. Aga kuna ma pole enam laps, siis liigume siit edasi. 

II

Minu jaoks on kirjandus alati olnud metsik ja elus, see pole miski, mis asetseb päriselu kõrval.  Ennekõike on kirjandus tohutu hulk võimalusi, ressurss, mis on soovi korral kõikjal ja võib toetada iga inimest. Kirjandus on lood, mida on (hetkeseisuga veel valdavalt) päris inimesed läbi aegade kirjutanud teistele inimestele. Lood inimeseksolemisest – luule, laulude, juttude, romaanide vormis. Mõned neist kuuluvad selgemalt oma aega, teised kestavad üle aegade. Nagu ka paljud ajatud küsimused. 

III

Ülikoolis õppisin kõigepealt eesti keelt ja kirjandust ja seejärel kirjandusteadust, sest ma ei teadnud, mida ma oma eluga peale tahan hakata. Ma olin kogu aeg heal meelel lugenud ja kirjandus tundus mõistlik ja turvaline valik, kuni ma saan aru, mida ma päriselt teha tahan. Oma erihuvidest lähtuvalt hakkasin üsna pea otsima kirjanduse ja psühholoogia puutepunkte, tänapäevaste vahenditega tõendatuid. Sest tunnetuslikult on need seosed ju alati olnud ilmsed. Siis kuulsin ühes seminaris biblioteraapiast. Mul käis kehast tulejutt läbi. Jah, see oligi see miski, mida ma otsinud olin. Valdkond, mis toob kokku kirjandusloome traditsiooni kaasaegse psühholoogia teadmiste ja metoodikatega. Tahtsin kirjutada biblioteraapiast oma diplomitöö, aga peagi sai selgeks, et kirjandust ja psühholoogiat peeti siinses akadeemias siiski liiga eraldi asetsevateks reaalsuseks. Lõpuks kirjutasin magistritöö lugude jutustamise psüühikat tasakaalustavast toimest. Pearõhuga naiste lugudel ja müütidel. Psühholoogilistest traumadest ja neid tasakaalustavatest metafooridest. Kõik need teemad on mulle jätkuvalt väga olulised. 

IV

Aastal 2017, pärast tööalase ja sisemise ummikseisu tunnistamist võtsin lähedase inimese soovitusel ühendust organisatsiooniga International Federation for Biblio/Poetry Therapy.  Mitte selleks, et neilt nõustamist paluda, aga selleks, et astuda samm lähemale oma juba vahepeal peaaegu ununenud unistusele biblioteraapia õppimisest. Minu õnneks oli minu lähedasel mu unistus meelde jäänud. Veel üks oluline asi, mida üksteise jaoks teha saame – mäletada ja meelde tuletada üksteise unistusi. Mind võeti biblioteraapia õppurite hulka vastu ja algasid aastad, mil ma tõesti iga päev tegin midagi sellist, mida ma kartsin, aga mida suurema hea nimel vaja oli. Ma pidin raamaturiiulite vahelt välja tulema. Ma pidin vaatama elule otsa täiesti uuel moel. 

V

Aga see oli ka joovastav. Hakkasin järsku kohtuma väga paljude inimestega maailma eri paigust, kellel on seesama kirg, seesama kummaline pühendumus – tuua üht iidseimat ravipraktikat, poeetilise sõnaga psüühika korrastamist, meie kaasaega. Nii teoorias kui praktikas. Nende inimeste hulgas leidub ka neil päevil üha enam psühholooge, neuroteadlasi, psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid, kirjandusteadlasi ja -õpetajaid, end väga hästi teostanud kirjanikke kui ka paljude teiste elualade esindajaid. Ma olin nad lõpuks üles leidnud. Oma esimest kirjutamisgruppi asusin juhendama 2018. aasta oktoobrikuus Puändi raamatupoes. Ma värisesin. Ma muutusin. 

V

Olen veendunud, et sellist nähtust nagu “lihtsalt sõnad” pole olemas. Nagu ütleb ka vana Ungari muinasjutt – keel on kõige parem ja kõige halvem asi maailmas. Sest keelega saab luua sildu, lõpetada sõdasid ja ehitada üles südameid. Aga sõnaga võib ka hävitada õrnuse ja usu, külvata vaenu ja põlgust. Seega, tuleb kanda hoolt, et meie sõnad oleks meie hingeõhku väärt. Mis vist on ka üks indiaani vanasõna. Ja ma ei väidagi nagu ma poleks ise selle reegli vastu eksinud. Ma arvan, et kui ma üldse midagi elus kahetsen, siis sõnu, mis on läinud teele liiga teravalt ja/või vales suunas. Ja ka mõtteid, mis need sõnad sünnitasid. Aga eks inimene niimoodi ju päriselt õpibki – ikka isetehtud vigadest. Täna luban jätkuvalt endale kõiki tundeid, aga koos kuldreegliga – kui vihastada, siis mitte kunagi inimes(t)e peale, vaid olukorra peale. Nii sünnib oluliselt vähem kahju. 

VI

Ma olen siiani andnud välja kolm luulekogu. Ja on tõenäoline, et kirjutan selles elus veel päris mitu raamatut. Millal, millest ja missuguseid, seda teab aeg. Mis puudutab kirjutamist, siis on see minu jaoks nagu tants – kui kuulen kutsuvat meloodiat, siis luban sel ennast juhtida. Usaldan seda lõpuni. Aga ma ei eelda seda kutset maailmalt iga päev. Ma ei unista pegasuse saduldamisest või veelgi enam – petlike lubadustega põllutööle sundimisest. Ma olen spontaanne looja. 

VII

On teoseid, mis raputavad, teoseid, mis kirgastavad. Teoseid, mille lugemise järel soovi(ksi)d mitu päeva vaikida. Või siis hoopis seda väga paljude inimestega arutada. Ma olen väga aldis olnud filmide peale nutma, aga raamatud toimivad minu peal kuidagi teisiti. Välja arvatud Daniel Keyesi romaan “Lilled Algernonile” – ma võin vaid tagantjärgi oletada, missugused elemendid seda lugemiskogemust veel mõjutada võisid. Aga ma ei mäleta, et ma oleks mõne teise raamatu lõpus niimoodi nutnud elus varem ega hiljem. Võib-olla sellepärast, et ma tõesti lootsin õnnelikku lõppu. Ja lisaks – üks tabavamaid romaanipealkirju, mida senises elus olen kohanud.

VIII

Neil päevil huvitavad mind üha enam perekonnalood ja nende jutustamise psüühikat korrastav ja seeläbi elumuutev potentsiaal. Lugude loomise võime korrastada alateadlikke seoseid – meile endile soodsamaks. Samuti huvitavad mind kirjutamise ja keha vahelised seosed. Mulle meeldib liikumine, mulle meeldivad muutused. Mulle meeldib ennekõike töötada gruppidega – see on ilus, mis hakkab saama, kui inimeste lood omavahel kohtuvad. Ka kirjutamisgruppide juhendamine on minu jaoks loominguline töö – meisterlikkus seisneb laitmatus ettevalmistuses, et lasta vabalt voolama see, mis voolama peab. 

IX

Ma usun, et iga inimene on võimeline end ise aitama – ja ka soovib seda teha. Aga me kõik vajame aeg-ajalt tuge, et leida õige suund ja saada aimu avastamata aaretest, mida iseendas kanname. Terapeudina näen just “aareteotsimist” oma peamise tööülesandena. Ning loovus on üks tõhusamaid viise neile jälile jõudmiseks. Aitamine on minu jaoks inimese elujõu (taas)käivitamine. Ja see juhtubki siis, kui leiame selle paljuräägitud kontakti iseendaga – leiame ressursi, mis toetab meid igas elusituatsioonis.

X

Ma armastan elu. Ma olen täpselt nii vana kui olukord nõuab. Ma olen Berit.

XI

Jätkub

Minuga saab kõikvõimalike poeetiliste ja/või biblioteraapiliste tegevuste osas ühendust võtta aadressil berit@biblionaut.ee

Fotod: Eva Bronzini