Minu nimi on Berit, mul jäävad piltidel tihti silmad poolkinni ja lühikeste löövate enesetutvustuste kirjutamine ei ole üldjuhul mu tugevus. 

Aga – mul on lihtne mõista, mida minu ees seisev inimene oma elus hetkel kõige enam vajab ja suunata teda soovitu suunas. Julgustada teda end loominguliselt väljendama – täpselt sellisena nagu ta praegu on.  Luua toetav ruum, kus on turvaline igal sõnal sabast kinni võtta, end avastada ja leitu üle rõõmustada. Kindlasti ka üllatuda. Et saada iseenesega tuttavaks ja kasvada läbi kirjutamise, samal ajal nautides paberile saanud tulemust. See kõik on samaaegselt täiesti võimalik.

Loomingulisus – see ei ole pelk unistamine või fantaseerimine, elust eemale minek. Vastupidi, see on oma sisemise tõeluse väljendamine, tegelikkusega kontakti loomine. See on tegutsemine. See on mängimine, vabaduse maitsmine, uute territooriumide avastamine ja loomulik enesejõustamine. Enda jagamine maailmaga, ja seeläbi muutuse esilekutsumine.

Jah, see nõuab julgust – aga kas on midagi magusamat kui olla julge – ja loov?

Loov sõnakasutus, sealhulgas loovkirjutamine, on üks lihtsamaid ja ligipääsetavamaid viise oma sisemaailma korrastada ja enesetunnet parandada. Ja see, mis saab korda sinu sees, korrastub ka sinu ümber.
Samm-sammult.

Kirjutamine, see on ennekõike avastamine. 

Olen õppinud kirjandusteadust ja biblioteraapiat (International Federation for Biblio/Poetry Therapy), mis on andnud tugeva aluse inimeste toetamiseks ja juhendamiseks nii elulistel kui loomingulistel otsingutel.

Sisekaemusliku fookusega loovkirjutamise kursuseid hakkasin juhendama 2018. aastal ja olen nüüdseks olnud loendamatutel kordadel tunnistajaks, kuidas loovkirjutamine loob selgust ja rõõmu ka inimeste eludesse väljaspool märkmikku. Samal ajal kinnistades iga inimese arusaama oma erakordsusest ja väärtuslikkusest – mida toetavad ka teiste kursusekaaslaste peegeldused ja lood. Aga ennekõike muidugi igaühe enda loodu. 

Loomulikult olen ise ka otsija. Ja leidja. Praeguseks olen avaldanud kolm luulekogu – “Ma naeran magades” (2016), “Hommikune vahetus” (2019) ja “Täna piisab vähesest” (2022).

Olgu öeldud, et esimese raamatu avaldasin pika kaalutlemise peale 30-aastaselt. Seega tunnen ka omast kogemusest kõhklusi ja rõõme, mis kaasnevad oma hääle otsimise ja selle päriselt kuuldavaks tegemisega. Eriti kui arvad (ekslikult!), et teadliku loova eneseväljendusega alustamiseks on millalgi liig hilja.

Alustada tuleb siis, kui kuuled kutset.

Sinu oma on siin.

Kirjuta mulle berit@biblionaut.ee ja mõtleme koos edasi.

Portreefoto: Helena Parmask