Kui ma eilset postitust koostasin, istus minu kõrvallauas kohvikus noor naine kahe lapsega. Lapsed sõid natukesehaaval, naine rääkis telefoniga. Küsis telefoni: “kas sa oled korteris praegu?”, küsis: “kas neil sai kass ka kaasa?”. Ütles: “jaa, ma püüan täna aru saada, millal nad siia jõuavad.” Siis lõpetas kiirustades telefonikõne ja liitus veebikoosolekuga. Koosolekule sisenedes vabandas ta väikese vahega kaks korda, et hilines ja selgitas, et rääkis Kiieviga. Teise vabandamise peale tõenäoliselt keegi küsis, kuidas siis su lähedastel läheb.

Sest naise vastus, mida ma kuulsin, kõlas täpselt nii: “Tegelikult läheb neil ju fantastiliselt. Nad on elus.”

Edasi läks jutt ruttu argiste asjade peale, ta lubas, et saadab nädala lõpuks hilinenud materjalid kindlasti ära, mõne aja pärast lõpetas kõne, käis mängunurgas tütart vaatamas, tellis pojale koogilõigu, võttis uue telefonikõne juba kellelegi, kellega koos nädalaplaani kokku panema hakati.

Argipäev. See vana hea hall argipäev, mida me tihti ikka kiruma oleme harjunud, on praegu selge mõistuse säilitamiseks hädavajalik. Väiksed rutiinid, asjad, mis on tarvis ära teha, isegi siis, kui emotsioonid üle pea kokku löövad. Ja imed, mis ikka veel argipäeva sisse mahuvad.

Suured tunded südames, seista iga hinna eest näoga elu poole. See ongi suurim austusavaldus.

Ja hinga. Sa sada protsenti väärid õhku, mida hingad.