“Aga ma pean inimkonna kaitseks ütlema: ükskõik millisel ajastul terve ajaloo vältel, Eedeni aed kaasa arvatud, inimesed lihtsalt sattusid siia.”

Kurt Vonnegut, “Kodumaata mees”

Võib üsna kindlalt väita, et kõik inimesed, kes armastavad lugemist, on kogenud kirjanduse tervendavat mõju: lõõgastust, katarsist ja lugemismõnu. Hea kirjandusteos saab osaks lugejast ja tema elukogemusest ning võib pakkuda lohutust ja rõõmu veel aastaid pärast lugemist.  Igaüks, kes on lugedes kaotanud ajataju, teab ka seda, kui hästi raamatud meid teise reaalsusesse viia suudavad. Hea raamat vaigistab sisekõne ja annab võimaluse iseendast ja oma egost eemale astuda. Raamatulehtede keeramine on liikumine, edasiminek ja raamatu lõpetamine on saavutus, mis pakub rahulolu. 

Ilukirjanduse ja luule lugemine kutsub esile tundeid, emotsioone ning ka mõtteid ja pilte. Suurem osa inimesi tavaliselt ei oska lugemisel tekkinud tunnetele piisavalt palju tähelepanu osutada. Kui aga õppida neid tundeid tähele panema ja analüüsima, võime avastada palju uut – näiteks iseenda ja oma suhete kohta, oma suhtumiste kohta töösse, kodusse, seksi, lastesse, vanematesse, vananemisse, surma või religiooni. See, mida tunneme erinevate lugude suhtes, peegeldab üsna täpselt ka meie suhtumist kõigesse muusse, eriti iseendasse. Nii et, me oleme harjunud lugemisest mõtlema kui passiivsest tegevusest, aga tegelikult …

Lugemine on turvaline viis piiluda uutesse maailmadesse või astuda silmitsi oma vanade hirmudega. Tekstikogemus jäädvustub lugejasse ning võib anda raamatust väljaspool asuva maailma tõlgendamiseks uusi vaatenurki. Lihtne tõdemus, millest muu hulgas on saanud ka üks kirjandusteraapia ehk biblioteraapia alustalasid. Kirjandusest võib olla abi nii sisemiste kui ka inimestevaheliste konfliktide lahendamisel, see võib aidata toime tulla traumaatiliste elukogemustega, avastada varjatud kogemusi, tõrjutud mälestusi ja isiksuseomadusi, neid omaks võtta ning liikuda üha terviklikuma minapildi ja eneseteostuse poole. 

Lugemine aitab ka leevendada illusiooni üksindusest ja eraldatusest. Sest meie elud koosnevad jutustustest ja ükskõik kui katsumusterohke ja veider ei ole olnud sinu elukogemus, sinu lugu, kusagil maailmas on kunagi päris kindlasti kellegagi veel midagi sarnast juhtunud.  Ja juhtub ka just praegu: keegi just hüppas jänese järel urgu, mis viib ta enneolematule seiklusele nagu Alice, keegi just praegu õpib toime tulema suure keskkonnavahetuse ja maailmapildi muutumisega nagu linna kooli tulnud Indrek “Tões ja õiguses” ja keegi Kunksmoor on just praegu suurest dramaatilisest enesehaletsusest täispuhutud kollase õhupalliga korstna poole teel. Ikka see tavaline inimeste elu, eksole.

Lugemine aitab meil mõista iseend ja mida paremini mõistame iseennast, seda adekvaatsemad ja mõnusamad kaaslased oleme teiste inimeste jaoks. Sest raamatud – ja ka filmid ja näidendid on midagi palju enamat kui meelelahutus – need õpetavad meile inimeseksolemise kunsti. 

2009. aastal selgitasid teadlased Raymond A. Mar, Keith Oatley ja Jordan B. Peterson välja, et kui inimene loeb raamatust veenvat kirjeldust mingi kogemuse kohta, siis aktiveeruvad tema ajus samad piirkonnad, kui siis, kui ta päriselt kirjeldatud olukorda satub. Seega, me kogeme lugusid, mida me loeme, nagu reaalsust – need jätavad oma jälje meie elukogemusse. Ja see omakorda muudab meid avatumaks, nõtkemaks ja empaatilisemaks ka eludes, mida elame väljaspool kirjandusteoseid. 

Lugemise käigus tekkiva empaatia eest vastutavad peegelneuronid. Need ajurakud annavadki suuresti meile võimaluse elada sisse teiste inimeste tunnetesse ja kogemustesse. Kui näeme teist inimest nutmas, reageerivad need neuronid ka meie ajus ja muutume ka nukraks. Samamoodi regeerime vastavalt, kui keegi vihastab, rõõmustab või – haigutab. Psühhopaatide puhul see ei pidavat kehtima, aga teiste inimeste  jaoks on rõõm ja kurbus üldjuhul nakkavad. Peegelneuronitel on oluline roll ka imiteerimise ja keeleõppimise juures. Ning nende käitumise põhjal näib, et me siiski oleme pigem seadistatud teisi inimesi endasarnaseks pidama, mitte endast erinevateks.

Üks enimviidatud teadusuuringuid, mis samuti ilukirjanduse lugemise ja inimeste “lugemise” võimekuse omavahelisi seoseid kinnitab, on 2013. aastal Harvardi teadlase David Comer Kiddi ja Trento ülikooli psühholoogiaprofessori Emanuele Castano läbi viidud uuring.  Sellest selgus, et ka meeleteooria järgi (Theory of Mind ehk ToM), mis uurib inimeste võimekust mõista teiste inimeste mõtteid ja tundeid, et ilukirjanduse lugemine kasvatab emotsionaalset intelligentsust ja teeb meist paremad inimestetundjad. See omakorda on keerulises sotsiaalsete suhete võrgustikus (mida inimühiskond kahtlemata on) üks ellujäämise võtmeoskusi.

Missugused kirjandusteosed täpselt aga empaatiat arendavad, selle kohta on esialgu veel üsna vähe infot. Selge on see, et kirjandusteos pääseb mõjule siis, kui ta on lugeja jaoks psühholoogiliselt veenev. See aga, missugune tekst kedagi veenab, sõltub juba väga paljudest teistest muutujatest. Senised veel tagasihoidlikus mahus tehtud uuringud lubavad siiski oletada, et kõige kindlam võib olla kirjandusklassika peale, teoste peale, mis lisaks sündmuste kirjeldamisele süüvivad ka inimeste sisemaailma ja kasutavad oskuslikult valitud kujundikeelt. 

Väärt kirjandusteos on karismaatiline ja kannatlik õpetaja. Ka juba vana hea Aristoteles ütles, et suurim rõõm on õppida, ilma et meid õpetataks. Ilukirjandus annab lugejale võimaluse teha eel-, järel- ja kaastööd reaalsete elusituatsioonide tarvis ja täheldada suuremaid mustreid nii teiste kui iseenda eludes. Rõõme ja kannatusi, mis ei muutu. Kui jutustatud lugu täidab oma eesmärgi, siis mõjub ta meisse rohkem kui ükskõik missugused otsesed õpetussõnad, sest hästi jutustatud lood on veenvamad hoiakute muutjad kui faktid. 

Kõigi nende teadmiste foonil on muidugi lustakas tõdeda, et popkultuuris on “raamatuinimesi” kujutatud ikka pigem eluvõõraste veidrikena, kes eelistavad üldjuhul raamatute seltskonda teiste inimeste omale ja on siis kas lootusetud küünikud või romantikud. Küünilise raamatuarmastaja üks parimaid näiteid on kindlasti unustamatu ja vastupandamatu Bernard Black seriaalist “Black Books”, romantilise raamatumüüja puhtakujuline tõuesindaja aga näiteks Hugh Granti kehastatud raamatupoodnik William Thacker filmist “Notting Hill”. Veidrikest raamatuarmastajate näiteid on muidugi veel rohkesti ja eks seal oma tõde siiski on. Nagu ka selles, et suurem osa neist on siiski oma veidruses võluvad, eksole. Ja eks muidugi see tasakaal – kuidas elada mõtestatud elu nii raamatutes kui neist väljaspool, tuleb igaühel endal ära tajuda.

Või siis – leida ka selle jaoks ideid mõnest romaanist või luuletusest. Sest need on ju kirja pannud teised elusad inimesed, kes samuti on proovinud sellest maailmast paremini aru saada. Nagu sinagi. 

Kasutatud allikad:

Comer Kidd, David, Castano, Emanuele. 2013. Reading Literary Fiction Improves Theory of Mind
Gold, Joseph. 2001. Read for Your Life: Literature as a Life Support System
Grinnell, Dustin 2019. The Anatomy of Bibliotherapy: How fiction heals. Part I
Winerman, Lea. 2005. The Mind´s Mirror. Monitor