Täna on ülemaailmne ettelugemise päev. Keda huvitab ettelugemise ajalugu, võib kiigata ka siia.

Eestis on tänavune ettelugemise päev pühendatud Aino Pervikule, kes on teadaolevalt ka ühe kuulsama suhteõpiku autor.
Sest nagu me teame, siis ajal, mil eneseabiõpikuid ei olnud, õpiti iseend, inimsuhteid ja maailma tundma läbi ilukirjanduse (ja reaalse suhtlemise, muidugi). Aga isegi veel tänase päeval, maailmas, mis ka pisimates küsimustes on valmis igaühele otsesõnu nõu andma,  kuuluvad Perviku “Kunksmoor” ja “Kunksmoor ja Kapten Trumm” minu hinnangul jätkuvalt suhtealaste nõuanderaamatute kuldvarasse.

Sest kõige paremini õpime me maailma ikkagi tundma läbi väga hästi jutustatud lugude, mitte otseste õpetuste. Ja selles teoses on Pervik kahtlemata tabanud mingit ajatut essentsi inimsuhetes, eriti mehelikkust ja naiselikkust puudutavas, aga ka selles osas, kuidas õpivad oma maailmasid jagama ja ühist elu ehitama kaks väga tugevat isiksust.

Lisaks, Kunksmoor ja kapten Trumm on tegelikult väga kaasaegne, võiks lausa öelda, et trendikas paar. Nad elavad loodusega kooskõlas ja jagavad ühiseid põhiväärtusi. Emmeliine ja Trumm on mõlemad vabad inimesed, kellel läheb küll omajagu energiat ja aega, et isiksustena päriselt koos toimima hakata, aga kui see juhtub, on loodud suhe, mis on ka tõeliselt tähenduslik ja lähedane. Tants, mis kulgeb austuse ja armastuse rütmis, ikka väikeste piruettidega vahepeal.
Power couple par excellence, ma ütlen.

Lisaks on raamatul võrdlemisi haruldane ja samas jällegi väga kaasaegne süžee – on see ju ennekõike lugu vägevast naisest, kelle elu on metsik ja maagiline, samas nii hästi toimiv, et sinna on esimese hooga päris keeruline üht meest ära mahutada. Ja see mees ei mahu sellesse ellu lõpuks mitte seetõttu, et ta naise “vallutab” või veelgi jaburam – “taltsutab”. Trummile tehakse saarel ja moori südames ruumi seetõttu, et ta on otsustanud meelekindlat ja austusega õppida tundma seda naist ja tema maailma, kus kõik on väge täis, omavahel seotud ja pidevas muutumises. Ta on otsustanud tundma õppida selle naise olemust – püüdes muidugi seejuures ka mingil määral oma identiteeti säilitada. Mis, nagu me teame, ei olnud tal alati lihtne. Aga ega loodusjõuga silmitsi sattumine ongi inimesele tavaliselt väljakutse.

“Kunksmoor” on raamat – või siis karakter, mis/kes paljusid naisi kõnetabki täiskasvanuna enam kui lapsena. Olen ka mõistnud inimesi, kes ütlevad, et oma lastele ja lapselastele on seda raamatut kahjuks üsna keeruline ette lugeda, kuna lugemine läheb aeglaselt, sest paljude sõnade tähendust on tarvis seletada. Eks siis tulebki lugeda hiljem (üle). Nagu suur osa koolikirjandusest. Ja täna on hea päev, et lugeda seda raamatut ette näiteks oma armsamale.

Ja kui natuke mütoloogiast kõneleda, siis raamatu harukordsus selles kontekstis vaid kasvab. Kunksmoori karakteris elab edasi kogu see naiselikkus, mis on paljudes muinasjuttudes ja müütides läbi tsenseerimise tõrjutud ääremaale, jättes talle tavaliselt kanda vaid kurja nõia rolli. Eemaldades sellest kogu sügavuse, headuse, ilu, elukogemuse ja ravitseva jõu. Kunksmoor Emmeliine ei ole isegi mitte lihtsalt vana tark naine, vaid eatu, sügav ja ehe naiselik tarkus. Inimlik tarkus. Südametarkus.

Eks ma siit selle jutuga vaikselt muidugi sinna hakkan jälle tüürima, et kuni unustatud ja kultuuriloost välja jäetud naiste müüdid ja arhetüübid pole taastatud, seni on meie arusaamad nii naiselikkusest, mehelikkusest kui ka kangelaslikkusest pehmelt öeldes puudulikud. Aga sellest kindlasti mõni teine kord lähemalt.

Nüüd loeme nüüd hoopis “Kunksmoori” (valjul ja selgel häälel!). Valisin ümbertrükkimiseks stseeni, mis järgnes skandaalsele reis-ümber-maailma mängule, mis viis Kunksmoori meeleheitele ja Trummi nõiaringi hulkuma ja lõpuks haigevoodisse. Aga see, kuidas isegi haigevoodis lebav Trumm julgustab ja toetab oma naist, et too alustaks lõpuks oma raamatu kirjutamist, on ikka täiesti klass omaette. Selline ongi tõeline meie aja meeskangelane (ja eks ta saab ju targa mehena aru ka, et see moori realiseerimata potentsiaal ajab muidu nende argipäeva ka edaspidi täiesti pööraseks).

***

“Kapten Trumm pidi kauaks voodisse jääma. Enam nad reis-ümber-maailma mängu ei mänginud. Ja kui nüüd kapten nii palju kosus, et jaksas voodis patjadel lesides juba Kunksmoorile öelda, et oleks ehk ka aeg ka raamatu kirjutamist alustada, siis Kunksmoor enam vabandusi ei otsinud. Ta keetis hoopis kuldselt ja rohekalt helkivat tinti, otsis riiulilt nõelte ja niitide vahelt sule ja tõstis lauale pahmaka paberit. Laud sai korrapealt segi kui seapesa.

“Noh,” ütles Kunksmoor ja asetas enda ette esimese puhta paberilehe. “Ma hakkan nüüd siis raamatut kirjutama. Aga seda ma ütlen, et sellest võib tulla rohkem häda kui head.”
“Kuidas sa võid niiviisi rääkida,” ütles Trumm haavunult.
“See küll ilus ei ole. Mis häda saaks tulla targast raamatust? Targa raamatu lugemine teeb inimesed targaks, ja heast raamatust sünnib ainult head.”
Ta rääkis hulk aega, et mis kaunis ja muretu elu ootab kõiki, kui Kunksmoori tarkuseraamat kord valmis on. Ta rääkis endale puna palgesse ja ta silmad hakkasid õnnelikult särama. Kunksmoor vaatas õrnalt, kuidas ta seal kenasti pehme teki all lebas, puhas särk seljas, ja nii ilusasti rääkis. “Puhka sina,” ütles ta leebelt, “ja ära millegi pärast muretse. Küll mina pean hoolt. Sinul on vaja kosuda, et eksimise hirmud hinge sisse jälgi ei jätaks.”
Kunksmoor kastis sule tindipotti ja kirjutas:
ROHTUDE RAAMAT

Kunksmoor alustas taimekeeduaurudest.”

(Aino Pervik, “Kunksmoor”, 1986, lk 54).