Menüü

Võõraste inimeste lahkus või siis juhuslikud heateod tunduvad olevat haruldane vara. Ometi on tegelikult ju meie endi teha, kui palju neid päeva lõpuks maailmas juures on. Aitamine on loomulikult tundlik ja mitmetahuline teema. On inimesi, kes leiavad, et igas olukorras tuleb hoida vaid neid, kes ilmselgelt omad, kelle jaoks võõras mure jääb alati võõra omaks. Aga on ka inimesi, kelle jaoks abi andmine on loomulik, kerge ja kompleksivaba, olenemata sellest, kas see on nende elukutsega kuidagi seotud. Inimesed, kelle jaoks võõra lapse, täiskasvanu või looma mure märkamine ja kaasamõtlemine, kuidas seda olukorda lahendada on tavaline. Et see ongi normaalne.  Suurem osa meist jääb tõenäoliselt nende kahe variandi vahele. Mõtleme sellele täna natuke.

Kas sina oled kogenud (peaaegu) võõra inimese lahkust või juhuslikku heategu? Missugune lugu see oli? Mida see sinu päevas või elus muutis? Kuidas näed seda olukorda täna? Ja oled ehk  ka ise kellegi jaoks olnud lahke võõras? Kuidas see lugu läks? Mis tunne oli see siis ja mis tunne on selle peale mõeldes nüüd? Kas sa teeksid seda veel? Miks? Miks mitte?

Võta vähemalt 10 minutit ja mõtiskle kirjutades selle teema üle. Meenuta sündmusi ja avasta oma hoiakud aitamise ja abi vastuvõtmise osas.Loomulikult võid kirjutada ka oma lähedaste aitamisest ja neilt abi saamisest, kui need lood esimesena meenuvad. Nagu ikka, oled kirjutades ju täiesti vaba.

Allpool on inspiratsiooniks ka üks luuletus.

Võõraste inimeste lahkus

On olemas ilu,
mis kõnnib pilkases pimeduses,
rajab endale teed
pommide
ja purunenud elude vahel,
pakub tekke
ja õlgu, mille najal nutta
paneb tulele teekannud
ja aitab siduda haavu,
parandab seda, mida suudab
ega küsi
mitte midagi vastu,
kui ta mähib oma käsivarred
ümber mureöö
ja jääb koos sinuga ootama hommikut
ja tema kahvatut valgust.

 

– Brian Bilson

© 2020 Berit Kaschan. Kõik õigused kaitstud